Venemaa sai 19. augustil uue haridusministri, kelleks kutsuti seni presidendi administratsioonis töötanud Olga Vassiljeva. See juhtus ootamatult, nagu välk selgest taevast. Uus õppeaasta algab kohe, ministril pole vähimatki võimalust selle aja sees valdkonna probleemidesse süveneda, tal ei ole varasemast ühegi asutuse juhtimiskogemust.

Kriitikud ütlevad, et tema määramise põhjuseks saavad olla vaid ideoloogilised kaalutlused. Mis siis on tema valdkonna põhiprobleem? Kui selleks pole õpetajate palgad või hariduse tase, vaid näiteks patriootilise kasvatuse nõrkus vene koolides, siis on Vassiljeva täpselt õige inimene härjal sarvi väänama.

Vene ajakirjandus toob välja, et tegemist on äärmiselt konservatiivse inimesega, kelle teaduslikuks valdkonnaks on olnud Vene õigeusu kiriku uuem ajalugu. Tal on tihedad sidemed mitte ainult president Putini administratsiooniga, vaid ka Moskva patriarhaadiga.

Konservatiivne inimene, ägedate usuliste tundmustega, see ei ole midagi sensatsioonilist või siis – hoidku jumal – venepärast. On Eestiski sellised inimesi, ja mitte vähe.

Vassiljeva puhul tuntakse muret asjaolu üle, et tegemist on propagandistiga. Ta on viimasel ajal pidanud silmapaistvaid loenguid (seda presidendi administratsiooni ametnikuna) patriootilisest kasvatusest. Ta esineb teesiga, et Venemaal oli patriotism keelatud või maha vaikitud kahel perioodil: 1917–1931, kui leninlikud bolševikud keelasid ära tsaaride ajastu saavutuste kiitmise, millele Jossif Stalin leidis lõpuks sobiva aseaine nõukogude patriotismi kujul; ja 1991–2002, kui nõukogude võimu paljastavad liberaalid (haritud inimene ei kasuta Venemaal sõna „liberast“, kuid mõte jääb samaks) tegelesid nõukogude ajastu saavutuste mustamisega, millele tegi lõpu Vladimir Putini tulek.

Uuele ministrile Stalin meeldib. Näiline vastuolu (Stalin teatavasti represseeris õigeusu kirikut) ei heiduta õigeusklikku ajaloolast mitte üks põrm; nipp on selles, et ta keskendub teise maailmasõja ajal juhtunud riigi ja kiriku lähenemisele, kutsudes üles unustama varasemad hirmuteod. Stalinlikud repressioonid olla üldsegi suur liialdus.

Vene liberaalid leiavad, et Vassiljeva määramine haridus – ja teadusministeeriumi etteotsa on järjekordne näide mõistuse hämardumisest meie kallite naabrite juures.

Tsitaat Vassiljevalt: „Stalin oli kõikide puuduste juures riiklik hüve, sest ta asus enne sõda ühendama rahvust, andis revolutsioonieelsete kangelaste taassünni, propageeris vene keelt ja kirjandust, mis suuresti tingiski võidu sõjas.“

Venemaa juutide ühendus palus 22. augustil uuelt ministrilt täpsemat selgitust, kuidas ta suhtub stalinlikesse repressioonidesse. Kuigi milleks see. Selgitused on juba kõlanud avalikel loengutel, mis on Youtube’is täiesti vaadatavad. Perestroika­ajastu on Vassiljevale meelde jäänud ajana, kui Moskvas lugesid kõik ajakirja Ogonjok, milles kirjutati ajaloo valgetest laikudest, tehes seda „liberastilis-laimavatelt“ (ta ei ütle nii, sest on haritud inimene, aga mõte jääb samaks) positsioonidelt. Stalinlike repressioonide ohvrite arvuga olevat ikkagi tublisti liialdatud.

Veel on Vassiljeva silma paistnud sellega, et kiidab 19. sajandi koolisüsteemi Venemaal ning mõtiskleb riigi ja kiriku konkordaadist ehk lihtsamalt öeldes tahaks kaotada riigi ja kiriku lahusoleku. Siinkohal meenutatakse õigustatult 19. sajandi haridusministrit krahv Uvarovit, kes püüdis impeeriumi eri rahvaid ühtlustada tsaaritruuduse, õigeusu ja slavofiilia kolmainsusega. Kõik uus on hästi unustatud vana.

Kuigi Vassiljeva mõtted rahvuslikust ühtsusest ja propagandast näikse olevat midagi eriomast Putini Venemaale, ei ole need seda sugugi – kunagine kaitseminister Jaak Aaviksoo arutles 2010. aastal rahvusliku tahte triumfi üle, jõudes lõpuks tõdemuseni, et nii nagu ei panda perekonnaalbumisse pilte peretülidest, nii peaks see õigus olema ka rahvusriikidel. Ehk siis ajalugu ning poliitikat peab vajaduse korral propagandistlikult (pildialbumlikult) kohendama.

Vassiljeval ning Aaviksool (aga on ka teisi Eesti poliitikuid) oleks selle koha pealt nii mõndagi üheskoos arutada.

Vene liberaalid leiavad, et Vassiljeva määramine haridus- ja teadusministeeriumi etteotsa on järjekordne näide mõistuse hämardumisest meie kallite naabrite juures. Võib-olla, aga võib-olla ka mitte, sest Vassiljeva on siiski ajaloolane ning kiriku ajalugu on täiesti arvestatav uurimissuund selles suures valdkonnas, mida nimetatakse „ajalooteaduseks“.

Märksa huvitavam on selles kontekstis vaadata Venemaa presidendi administratsiooni uue juhi Anton Vaino teaduslikku tegevust. Vainot seostatakse müstilise seadme – „nooskoobi“ leiutamisega. See on midagi fantasy valdkonda kuuluvat, kuigi Vaino kaks kaaslast on justkui teadusliku kraadiga inimesed. „Noosfäär“ on leiutajate endi seletuse järgi midagi mittemateriaalset, see on kollektiivne teadvustamatus, emotsioonid, mõistuse transtsendentaalsus. Kui „pendliteadus“ ja tšakrate avamine tegeleb üksikindiviididega, siis noosfääri uurijad võtavad ette planetaarsed protsessid. Nooskoobi abil saab juhtida turgu, võidelda terrorismiga, mõjutada riike ja ühiskondi, sünnitada ülikiirelt revolutsioonilisi ideid. Venemaal on nooskoopi kindlasti väga vaja, selle abil antakse kõdunevale Läänele lõplik surmahoop.

„Noosfäär“ on leiutajate endi seletuse järgi midagi mittemateriaalset, see on kollektiivne teadvustamatus, emotsioonid, mõistuse transtsendentaalsus.

Tegelikult ei ole see üldse naljakas. Hästi lihtsalt öeldes: kui Venemaa haridusminister põrutab oma ideedega 19. sajandisse, siis presidendi administratsiooni juht läheb nendesse aegadesse, kui riike juhiti voodoo maagia, astroloogia ja alkeemia abil.

See tundub olevat jällegi natuke laiem tendents. On täheldatud, et Brexiti hääletusele eelnenud kihutustöö Briti saartel opereeris täiesti häbitult väljamõeldiste ning udutamistega, mistõttu hääletuse tulemust võib vaadata kui hingekella teaduslikule mõtlemisele ning ekspertiisile. Ja Ameerika Ühendriikideski lööb laineid üks presidendikandidaat, kes näikse mõtlevat noosfäärilistes kõrgustes.

Segased ajad sünnitavad segaseid inimesi.