Arno ja Peep – kaks ettevõtlikku kunagist koolivenda Viljandi Paalalinna gümnaasiumist. Nad ei käinud ühes klassis, sest Arno lõpetas Peebust kaks aastat varem. Puutusid veidi kokku kergejõustikutrennides ja spordilaagrites – kuid võistlesid eri vanuseklassides.

Kooli ajal ei tekkinud kellelgi sellist tunnet, et see duo võiks tulevikus äris mehetegusid korda saata.

Arno lõpetas keskkooli ja siirdus vene sõjaväkke. Ta ütleb, et hakkas juba neljandast klassist alates kooli vihkama, kuna seal tuli asju pähe tuupida. Nii ei tulnud tal mõtetki pähe, et võiks kõrgkooli minna.

Peep lõpetas kooli siis, kui Eestis algas turumajandus. Teda huvitas äri ning tal oli selge plaan minna ülikooli majandust õppima.

Arno saabus vene sõjaväest valge lehena, omamata kontakte ega mingit aimu ettevõtte juhtimisest. Kuid tal jätkus küllaga ettevõtlikkust.

„Esimesed nii-öelda ärid olid mul juba siis, kui olin 14aastane. Lühikeseks jäänud teksapükstest tegin neetidega punkvesti ning müüsin siis selle maha. Ka nokamütse õmblesin ise vanadest asjadest – ikka müügiks. Mingi ettevõtluspisik oli mul sees,” räägib ta.

Hiljem hakkas Arno isakodus Viljandis pildiraame tegema. Tol ajal nap­pis maalikunstnikel piltide jaoks raame. Arno klopsis neid garaaži all kokku ning leevendas defitsiiti. Ta joonistas ka ise Viljandi vaateid, paljundas neid trükikojas, raamis enda tehtud raamidesse ning müüs turistidele suveniiridena. Võttis ka välismaa ajakirjadest paljaste naiste pilte ja raamis neid.

Müük läks alguses nii hästi, et Arno teenis ühe nädalaga mitme kuu palga!

Palgatöötaja rollis on Arno olnudki oma elust vaid umbes ühe aasta. Täpsemalt siis, kui sõjaväest naasnuna ei elatanud pildiraamidega enam peret ära ning tuli võtta vastu osakoormusega tööots tuletõrjujana. „Lihtsalt selleks, et kõht täis oleks,“ ütleb ta.

Peep aga liikus samal mööda karjääriredelit üles pealinnamelus. Ta töötas mitmes ettevõttes (sh näiteks Tallinna Kaubamajas) ning maandus siis noore spetsialistina Hoiupanka. Seal tegutses ta mitu aastat peenes ametis – aktsiaturgude optsioonidiiler. Hoiupangast sai Hansapank ja Peep tegutses seal investeerimisfondide alal 2003. aastani.

Ka Peep ütleb, et palgatöö polnud kunagi tema unistus. „Töötasin selleks, et õppida, mitte vastupidi. Tahtsin tegutseda hoopis ettevõtluses, ehitada midagi üles ja töötada iseenda jaoks.“

Lõpuks said kahe Paalalinna poisi teed taas kokku.

Arnol jäi pildimüük soiku ning ta hakkas koos sõpradega mööblit tootma. Ettevõttes nimega Eerung töötas tippajal ligi 130 inimest. Arno kutsus Peebu finantsnõustajaks. Kuna firmasse tulid välisinvestorid, pidi keegi oskama äriplaane koostada ja Peep oskas.

Ühel messil nägi Arno esimest korda digifotokat. Tema silme ees avanes midagi ennenägematut: üks messi külastav mees tegi Tallinnas mööbliesemest foto, saatis foto interneti kaudu naisele Kanadasse, naine ütles OK ning mees ostiski eseme ära. Ilma ühegi ahne vahendajata jõudis asi teisele poole maakera.

Arno nina tabas ära: siin on suur äri! „Me ei teadnud alguses üldse, mis asi see e-kaubandus on. Aga kui näed, et teed laua valmis 10 euroga ja tavapoes on sama laud müügis 100 euroga, siis mõtled: no mida kuradit?!“

„Tootmise saime kiiresti käppa. Aga messidel mööblit müües sattusime naerualusteks. Meid ei võetud tõsiselt. Arvati, et kui olen 25aastane ja ettevõtte omanik, siis on oligarhist vanemad mulle tehase kinkinud. Aferistid käisid ümberringi ja üritasid petta. Aju pidi töötama nagu koorelahutaja, mõeldes, kuidas tarbijateni jõuda. Digikaamera andis suure tõuke veebipoe loomiseks,“ räägib Arno.

1998. aastal, veel enne kui nägi ilmavalgust näiteks Delfi uudisteportaal, ammuilma enne interneti saamist laiatarbekaubaks, asutas Arno interneti mööblipoe On24. Mõne aasta pärast liitus sellega investorina Peep ning 2004. aastal viidi On24 ka Soome.

Arno jättis mööblitootmise sinnapaika, sest tema kaasinvestorite jaoks tundus e-asjandus lapsemänguna. Mööblivabrik Eerung on tänaseks seisma pandud ning tootmine kolitud Valgevenesse.

On24st sai omakorda alguse idufirma SmartPOST – Arno ja Peebu teise ettevõtte Cleveroni eelkäija. See juhtus nii, et On24 arenes kenasti, kuid firmal oli mure klientidele mööbli koju või kontorisse toimetamisega. Päris sobivat teenust ei tahtnud kiiresti kasvavale ettevõttele pakkuda ükski kullerfirma. On24s loodi oma logistikaüksus, mis hakkas mööblit laiali viima. See, et kuller võiks tuua diivani näiteks viiendale korrusele ja panna ta keset elutuba, oli toona uudis.

Peagi hakkasid kiitust pälvinud On24 kullerite vastu huvi tundma ka teised kaugmüügiettevõtted (näiteks Quelle ja Hobby Hall): kas te saaksite ka meie pakid inimestele koju kohale viia? T-särke ja voodilinu polnud mõtet kulleri kätte anda. Nii kangastus Peebule ja Arnole silme ette visioon iseteeninduslike pakiautomaatide võrgustikust, mis toimiks just täpselt nii lihtsalt, nagu ta täna toimib.

Kuna sobilikke automaate turul ei eksisteerinud, otsustasid mehed need ise välja arendada. Peagi tekkiski üle-eestiline SmartPOSTi automaatide võrk, mis müüdi mõned aastad hiljem Soome Postile maha. Kuid SmartPOSTi asemel lõid Peep ja Arno firma Cleveron, mis asus pakiautomaate ja -roboteid välja arendama. Tänaseks on Viljandis toodetud pakiautomaadid lisaks Eestile veel Soomes, Venemaal, Norras, Hispaanias, Ungaris, Bulgaarias ja Brasiilias. Viis uue põlvkonna pakirobotit PackRobot – viiemeetrine torn, nagu Paks Margareeta, mille „ahjuavast“ võtab robot vastu ja väljastab koodi alusel pakke, viies need ise torni sees olevale vabale riiulile – paigaldati eelmisel aastal Ameerikasse maailma suurima jaeketi Wallmart poodidesse.

Mida rohkem pakke ühele ruutmeetrile paigutada, seda madalam on paki hoiustamise hind. PackRobot mahutab kuni 500 pakki!

Tulevikus saab selliseid robottorne seest jahutada või soojendada, võimaldades seal hoida mis tahes kaupa, kas või toitu. Järgmisena rajab Cleveron Eestisse pakirobotite võrgu CollectNet kokku 500 masinaga, mida saaksid kasutada kõik logistikafirmad, ettevõtted, era­isikud või e-poed. Arno võrdleb neid lennufirmadega: kui näiteks Ryanairil on oma lennujaam, siis EasyJet maandub teise lennujaama. Cleveroni „lennujaamadesse“ saaksid aga maanduda kõik.

Aga seegi pole veel kõik. Viljandi külje all asuvas moodsas Cleveroni laboratooriumis testitakse juba täiesti uusi tulevikukontseptsioone: meie kõigi õuel võiks kunagi olla näiteks Cleveroni droonipostkast, millele maandudes kukutab isesõitev lennumasin alla pakikese ning lendab siis edasi. Ja needsamad viiemeetrised pakirobotid on selle drooni emalaevad, mille katusel käib lennumasin oma akusid laadimas ning uusi pakke haaramas. Miks ei võiks Eesti olla esimene riik maailmas, kus droonid hakkavad kuni paarikiloseid pakke kohale toimetama.

TARK LADU: Kuni 500 pakki mahutav Cleveroni pakirobot PackRobot, milliseid on viis USAs Wallmarti kauplustes.  Foto: Rauno Volmar

Kuidas sujub Arno ja Peebu koostöö? Umbes nagu metoodikul ja hullul geeniusel. Peep hoiab rohkem kätt pulsil On24 äril, Arno Cleveroni asjadel.

Arno ütleb, et tema pritsib muudkui uusi ideid, kuid Peep laseb need vahel auklikuks. Peep tunnistab, et tema on kriitik, kes täiendab või teeb maha. Aga nii meeste hinnangul õiged otsused sünnivadki.

Arno: „Kui Peepu veel äripartnerina kõrval ei olnud, panin oma tarkusest mitme asjaga puusse. Näiteks tegin On24 netipoe kõrvale On24 tavapoe, millega kaotasin julmalt. Üksi on raske firmat vedada – valitseb oht oma ideesse nii ära armuda, et ei näe riske. Teised palgatöötajad noogutavad reeglina ainult kaasa.“

„Ma ütlen, et peame minema Marsile,“ räägib Arno. „Aga Peep ütleb, et nii Marsile ei saa ja nii ka ei saa. Lähme küll Marsile, aga peame selleks koostama täpsema plaani.“

„Äri on minu jaoks nagu strateegia­mäng,“ ütleb Peep. „Mängid iga päev, et saavutada tulemus. Mõtled, mida sul selleks vaja on. Oled iga päev selle põnevuse sees.“

Mehed on Viljandi patrioodid ning Arno südameasjaks on luua kodulinna IT-kolledž, kus hakkaks õppima tuhat tudengit.

Kaks sõpra on vallutanud Eesti mööblituru, On24 on tõusnud Eesti kõige suuremaks mööblimüüjaks. Ühtlasi on nad mõne aastaga kogu siinse pakimajanduse pea peale pööranud. Vähemasti eestlased on pakiautomaadid nii hästi omaks võtnud, et statistiliselt edestame teisi riike nende kasutamises suurelt.

Järgnevatel aastatel peaks Peebu ja Arno ettevõtetest suurimaid uudiseid pakkuma eelkõige tehnoloogiafirma Cleveron, kuhu läheb praegu palju energiat ja auru.

Eesmärk on rabav: kui maailmas on praegu üle kolme miljoni sularahaautomaadi, siis tulevikus võiks ka pakiautomaate ning -roboteid olla vähemalt sama palju. Ning hea, kui enamik neist pärineks Viljandist ning kannaks Cleveroni kaubamärki. Kui see pöörane kasv nõuab liiga palju lisaraha, võidakse see kaasata börsile minnes, kuid ühes on kaks äripartnerit veendunud: pakimasinad peavad kandma Cleveroni kaubamärki ning jäme ots peab jääma firmas eestlaste kätte.

Aasta tagasi sõlmiti koostöölepe USA suurkontserniga Bell & Howell, kelle klientide seas on peaaegu kõik Põhja-Ameerika suured posti- ja kullerfirmad. Kokku on lepitud eesmärk müüa Põhja-Ameerikas 15 000 pakirobotit, mille hind algab 50 000 eurost. Lihtne arvutus viitab siin sellele, et viljandlastel on siin soolas enam kui poole miljardi euro suurune diil.

Arno arvestab, et seitsme aasta pärast on maailmas kokku umbes kahel miljardil inimesel ligipääs postirobotitele. Nende teenindamiseks oleks vaja pool miljonit masinat. Teha neist kas või 100 000 valmis siinsamas koduses Viljandis ei peaks olema ebareaalne.

Hiljuti võitis Cleveron maailma kõige mainekamal postivaldkonna auhindade jagamisel esikoha saadetiste kättetoimetamise uuenduste kategoorias, mida peetakse postiala Oscariks.

„Tahame luua Eesti kõige väärtuslikuma ettevõte,“ ütleb Peep.

„Äris on nii nagu spordis – mida auahnem eesmärk, seda suurem lootus saada hea tulemus,“ lisab Arno.