Kui Kultuuripealinn moodustas turvalise, rahastatud ja meedia fookust nautiva kunstistseeni, millist siinmail varem pole nähtud, toimus väljapoole jäänud skeenedel kõva võitlus: kunstimaailmas sai näha selliseid etteaimamatuid pöördeid, mille tähendus selgub parimal juhul kunagi tulevikus.

Linnaruum

Tegemist oli küllap Kultuuripealinna kõige populaarsema tegevustikuga ja kui seda tegevust iseloomustada, oli tegemist tohutu invasiooniga, mis pühkis üle tänavate, jätmata vahele ühtki linnaosa. Invasioon taotles kummastava keskkonna loomist, panustas rutiinist väljamurdmisele, arendas happening’i-kultuuri.

Talvel rõõmustas meid Objekt 2011 — troopiline klaasmull talvisel Vabaduse väljakul (idee autor Mart Koldits). Troopikamaja hõivanud loovisikud mõjusid kohati igavalt ega genereerinud loomeinimese mõistet arendavaid dimensioone. Plussidest rääkides — tegemist oli uut tüüpi suhtlusprojektiga, milles möödakäijad rahuldavad oma vuajerismitarvet, uudistavad tuntuid inimesi ja kogevad paika uuel moel. Projekti pani särama käre talv — teate ise, kui muinasjutuline on pilt suvest talvel.

Põhuteater Skoone bastionil, kõige silmapaistvam tühermaa kultuuristamise aktsioon, oli kõike seda, millest tema rajajad kodulehel rääkisid: teatrihoone-installatsioon, mis ei mõjunud mitte ainult oma funktsiooni, vaid ka vormi, idee ja materjaliga. Mõte sellest, et keset Tallinna kesklinna oleks ühtäkki must kuup, mitte pelgalt maamärk, vaid otsustavalt ühe linna ruumilisi suhteid ja ruumikogemust nihestav paik, miski, mida ei tohiks urbanistliku loogika kohaselt olla, kuid on ometi. Kes ehitab järgmise mänguväljaku Skoone bastionile?

Tallinna merepäevade raames toimunud tänavakunsti projekti KONT (idee autorid Maria-Kristiina Soomre ja Jaanika Okk) eesmärk oli avardada laiema publiku arusaama tänavakunstist kui sisukast ja kontseptuaalse taustaga valdkonnast. Kont tõmbas ligi õigeid inimesi, subkultuurid õilmitsesid Kondi ümbruses, rulatasid, tegid rattatrikke, täiendasid seinale maalitud grafiteid.

Kondile järgnes linna projekt “Tallinn grafitivabaks!”, mis kuulutas sõja oma linna noortele. Ehk võiks Kondi taaskasutusse võtta tagalana, kuhu tänavatelt väljatõrjutud noored saaksid pageda ja kus nende isetegevust ei kriminaliseerita? Pakun avalikkusele suunatud väikest küsimustikku Ljubljana ühe aktsiooni eeskujul, milles grafitit väärtustati: 1. Kas Eestis leidub kirjanikke, kes on grafitit teinud või grafitis tekste kirjutanud? 2. Kas Eestis loodud grafitil on mingeid ainult Eestile iseloomulikke stiilitunnuseid? 3. Kas Eestis leidub grafiti-kunstnikke, kes väidaks, et nende tekstidel on universaalne sõnum ja tegu pole ainult esteetilise katsetusega? 4. Kas grafiti koht on kunstis?

Kunstiajalugu

Tallinnas pole kunagi varem korraldatud sellisel hulgal rahvusvahelise mainstream-kunstiajalooga seotud kunstinäitusi. Olen sunnitud elama blockbuster-formaadi tuliste imetlejate taktikepi all — toob rahva muuseumisse, teenime palju pappi, näitus pääseb tõrgeteta meediasse jne. Siinkohal väike selgitus: väikeses Eestis ei tasu klassikaline blockbuster ennast kunagi ära. Elanikkonda, kes selle kinni maksaks, napib, turistide horde mingi näitus Eestisse ei meelita jne.

Tehkem sellest järeldus ja arvestagem situatsiooni: Ida-Euroopa pole endiselt see koht, kus kunstiga saab suurt äri teha. Suurem vajadus on endiselt järeleaitamistundide järele, mis võimaldaks kodanikel harmooniliselt Lääne nüüdiskunstis valitsevate tavadega integreeruda. Rubriigis “Ajalugu” sooviksin ära märkida hüperrealistliku taustaga maalija Tõnis Saadoja “ühe toa” projekti “Urmas Ploomipuu. Valge Maja” Kumu IV korrusel. Saadoja peatus seni seletamatuks jäänud seigal, miks tuntud graafik Ploomipuu, kes disainis ka Eesti ühe- ja kahekroonilise rahatähe, maalis ootamatult neli suurepäraseks osutunud teost.

Biennaali tüüpi näitused

Tallinna XV graafikatriennaal “Armastuse, mitte raha pärast” Kumus tõi Eestisse väga kõrgetasemelist tänapäeva kunsti ja triennaalil õnnestus graafika ajalugu eksponeerida uue nurga alt. Miinused — popkultuuri laiapõhjaline teema põhjustas mõningast laialivalguvust, demokraatlik biennaaliformaat tekitas kääre rahvusvahelise mainstream-kunsti ja kohaliku Balti regiooni tasemete vahel.

Õnnestunud Tallinna fotokuu üritustest peatun kuraator Adam Budaki (Poola, Austria) biennaali tüüpi näitusel “Teisele poole”, kuraator Vytautas Michelkeviciuse (Leedu) näitusel “Sündinud samas kohas: kujutis, mälu ja fiktsioon Baltimaades” Kunstihoones. Tegemist oli kahe väga erineva kuraatoritööga, mis pälvisid rahvusvahelistes fotoblogides tähelepanu ja tekitasid poleemikat. Mina pean Budaki kontseptsiooni väga heaks. See tutvustab lihtsate ja rahvale pealeminevate kunstitraditsioonidega Eestis uue põlvkonna elitaarse kunsti seisukohti. Michelkevicius on puhas sotsiaalse kunsti esindaja, tema vaatluse aluseks on kohanemine-kohanematus ja Baltimaade poliitiline tegelikkus. Sellel aegumatul teemal on tehtud palju näitusi, tegemist on regiooni monopoliseerinud diskursusega.

Alternatiivse kultuuri valdkonna suurim sündmus

Kunstihoone seksuaalvähemuste problemaatikat käsitleva näituse “Sõnastamata lood” (kuraatorid Anders Härm, Rebeka Põldsam ja Airi Triisberg) puhul oli tegemist klassikalise uurimusliku projektiga, mis tegeles seksuaalvähemustega kooseksisteerimise võimaluste tundmaõppimisega, lähtekohaks vastandlike gruppide seisukohad — homofoobiat käsitlev platvorm ja geikogukond. Osapooltel lasti esitada argumente ja selle valdavalt intervjuudele rajatud projekti tulemusel saime teada, et homofoobid ja geikogukond tundsid end võrdselt ohustatuna. Näitus oli realistlik ja lähtus kohalikest protsessidest, publikumenu oli samuti suur. Plussiks pean ka näituse osa seksuaalvähemuste koondumisel, mis sai võimalikuks üksnes tänu Märzi projektiruumi tüüpi avaliku suhtluse paiga tegevusele. Negatiivne pool — “Sõnastamata lugusid” kasutati ära Kunstihoone ümber toimuvas võimuvõitluses.

Isikunäitused

Järjest vähem jagub näitusepinda klassikalistele personaalnäitustele, sest kunstnike geneoloogiate kujundamist loetakse üldiselt aegunud kunstiajalooliseks võtteks. Mitu kaalukat isikunäitust leidis siiski aset sügistalvel, peatun Ene-Liis Semperil Kumus ja Sophie Calle’i näitusel Kunstihoones. Semperi uuem looming paistis silma uute algustega. Mahukad installatsioonid kasvasid välja interjööridest ja nendega seotud lugudest, Semperi videolooming käsitles pereelu ja suhteid lastega. Sellal kui installatsioonid pälvisid üldist tunnustust, andis kriitika mõista, et ema-lapse teemad avalikkust ei huvita. Isikliku privaatsfääri kirjelduste, eriti laste teema vastuvõtt oleneb suurel määral sellest, kui usutav on kellegi jaoks perekond kui institutsioon. Kas koduste teemade koht on kunst? Puhkenud poleemika mõjub üllatavalt, sest internet on ammu lõhkunud piiri privaatse ja avaliku vahel, Facebook jätkab privaatsfääri sotsialiseerumist, saan sealt rohkeid teateid kellegi halvast tujust või olmemuredest. Privaatsfääri viimanegi salapära kaob puhkenud kommunikatsiooni ekstaasis.

Ka Sophie Calle’i edu Kunstihoones oli ootuspärane, kuivõrd tegemist on privaatsfääri intiimsema poole tuntud käsitleja-poetiseerijaga. Ühelt poolt lõhub ka Calle tulemüüri saladuste ümber ja tegeleb intiimsete kogemuste paljastamise-avalikustamisega. Teisalt on tegemist võrratu jutustajaga, kes pealegi tegeleb armastusega, mis kõiki huvitab.

*
Lõpetuseks ei pääse mööda ka kunstipoliitilistest katastroofidest. Idee järgi peaksid institutsioonid meie regioonis jagama selliseid Lääne mõjuvõimsaid intellektuaalseid ja kultuuritrende nagu globaliseerumine, postkolonialism, multikulturalism.

2011 kujunes kunstipoliitika maastikul veider skisofreeniaga sarnanev olukord. Kultuuriministeerium kuulutas konservatiiv-rahvuslikku aadet ülal hoidva ja esindava Tartu Kunstimuuseumi ebaefektiivseks organisatsiooniks. Teisalt kuulutas Tallinna Kunstihoone uus poliitika lõppenuks koostöö vähetähtsate subkultuuride ja multikultuursete ilmingutega, sh feminismiga. Lahendust otsitakse Kunstihoone musealiseerimisest ja lokaliseerimisest. Saan aru, et poliitikate lähtekohaks on seotus omandivormiga ning sellest, et käibel on erinevaid positsioone kureerimise, näituste ja institutsioonide kohta, kuid selline poliitikate lahknemine peaks pälvima sügavat analüüsi.

Lisaks pakun aasta tegijatena välja kolm väga oluliste projektidega seotud kunstnikku: Liina Siib, kes esindas Eestit Veneetsia biennaalil, Timo Toots, kelle Memopol osutus näitusel Gateways Kumus kõige populaarsemaks teoseks ja mille kuuldavasti soovib Kiasma omandada, ning Köler Prize’i pälvinud Jevgeni Zolotko installatsioon “Üks päev riigiarhiivi töötaja elust”.

Maarin Mürk
vabakutseline kunstitöötaja:

Kunstipoliitika

Töökohti/positsioone, millega kaasneksid nii finantsilised ressursid kui ka sümboolne kapital, pole siin kunstiväljal just eriti palju, nii et kui toimuvad ümberpaiknemised, lööb väike väli kihisema. Üle aastate asus Kultuuriministeeriumisse jälle tööle kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre isikus; lisaks valiti uued Kultuurkapitali sihtkapitalide nõukogud ja kunstil läks pigem hästi.

Tallinna Kunstihoone valis endale uueks juhiks Karin Hallas-Murula ja pani sellega paika ka järgnevate aastate arengusuuna, mille järgi areneb siinne Kunstihoone pigem Eesti Kunstnike Liidu näitusteosakonnana, mitte iseseisva, rahvusvahelise haardega produtseerimisüksusena. Huvitav oli ikkagi nõukogu valik kõige olulisema tänapäeva kunsti eksponeerimisega tegeleva institutsiooni juhi kohale inimese kasuks, kes on viimased aastad tegelenud arhitektuuriga. Kuigi me võime rääkida eri kultuurivaldkondade läbipõimumisest jms, on nüüdiskunstil ikkagi teatav spetsiifika. See nõuab laia rahvusvahelist kontaktidevõrgustikku ja konkreetselt selle välja problemaatikaga lähedalt, igapäevaselt kursis olemist.

Continuum ja Abramović

Tähelepanuväärne on uue põlvkonna kuraatorite pealetulek — kes ei ole institutsionaalselt seotud, omavad isiklikke rahvusvahelisi kuulsustest tuttavaid ja toovad meile koju kätte kunstimaailma suurnimesid, näiteks Tartu kaasaegse kunsti festivali ART IST KUKU NU Uti raames (Rael Artel) Marina AbramoviĆ ja näituse “Continuum _the perception zone” raames (Maria Arusoo) Olafur Eliasson, Martin Creed jpt. Mõlema väljapaneku puhul oligi vahest kõige olulisem teha tärnike rahvusvahelise kunstistaari (tööde) nägemise kohta siinses kontekstis. Väljapanekud ise oleksid vajanud rohkem seostamist kohaliku kontekstiga (see osa oli tugevam “Continuumi” näitusel) ning ruumiliselt mahtusid staarid Eesti kitsukestesse ja viltustesse väljapanekutesse vaevu ära. Samas on arusaadav, et ei saa ju eksponeerida näiteks ainult kolme tööd, kui juba siiatoomiseks läks.

Siia lisaks veel Temnikova ja Kasela aktiveerunud tegevuse nii impordi kui ekspordi suunal ja pingutused kohaliku kunstituru trendikamaks muutmise nimel. Tänapäeva kunst ei pruugigi hammustada, võib endale koju lasta küll!

Probleemid EKA ja TKMiga

EKA puhul tundub põhiline olevat kommunikatsiooniprobleem — naaber, kes keeldub kommunikeerumast mis tahes tähenduses, ja ministeerium, kes ei kommunikeeri oma kavatsusi piisava selguse ja vajaduse põhjendamisega, vaid lihtsalt purtsatustena.

EKA puhul on väga nukker kõrvalt vaadata, kuidas meie indiviidikesksest ühiskonnast lähtuv suhtumine ähvardabki saada saatuslikuks laiemale avalikule huvile. Tudengid on asunud EKA ajutisi pindu hoogsalt “kodustama” — seintele ilmuvad joonistused, koridoridesse taiesed, aga ikkagi ei saa loodetavasti tõeks ütlemine, et ajutised lahendused on need kõige püsivamad.

Tartu Kunstimuuseumi teema on ka eriti valus — kogud ja näitusepinnad on kõik väga raskes seisus ja tekib tunne, et kui julgeda midagi öelda, paremaid (elementaarseid) tingimusi tahta, siis on ülevaltpoolt täiesti tuim lahendus varrukast võtta — paneme kinni/liidame/ökonomiseerime. Nii linn kui riik võiksid üles näidata suuremat heaperemehelikkust — ei ole ju palju palutud?

Kultuuripealinlik kirevus

Kultuuripealinna aastal toimus nii palju, et jõudsin nii vähestele üritustele.

Praegu on natuke nagu vaimne pohmell ja mis sellest tegelikult meelde jääb, settib välja alles 2012. aasta jooksul. Saab ka näha, kas see tugistruktuur, mis loodi projektide elluviimiseks, õpetas ja julgustas piisavalt, et enam ei peaks ootama mingit “kultuuripealinna”, et oma ideid teostada.

Altpoolt tulevad initsiatiivid

Rõõmustav tendents on omaalgatuslike kultuurikohtade/initsiatiivide teke — Tallinnas OMA Keskus, Sotsiaalkeskus Ülase 12, projektiruumi Ptarmigan Tallinna haru avamine, Hobilabor, Pebre kommuun (milles nüüd on arenemas TIIB), ingliskeelsete kasutatud raamatute pood Slothorp’s, pinksiklubid, Bie Kelder; rääkimata Katlast, EKKMist, Katlaaiast, Telliskivist jne. Lisaks sai Kagu-Eestis valmis MoKSi aastaid kestnud laienemine omaenda katuse all ja see võimaldab veelgi paremini toimida väga heade võimalustega, tihedalt rahvusvahelise loovisikute vooluga asustatud kunsti- ja sotsiaalpraktikate keskusena. Järjest aktiivsemaks muutub Sänna kultuurimõis, ja vaadates sellist arengut, hakkab võib-olla tõesti kohale jõudma altpoolt tulevate initsiatiivide tekitatav paljusus ja mitmekihilisus kui elementaarne osa ühiskonnast.

Nii põhjuse kui tagajärjena hoogustub kodanikeühiskond kultuurivaldkonnas ka professionaalse loomingu koha pealt. Mul on tunne, et muidu seostus kodanikuühiskond pigem rahvakultuuriga. Loomulikult ei ole see kõik nii üheselt roosiline — “õhinapõhisus” on küll tore mootor, aga kui õhinat ei toetata (nii materiaalselt, moraalselt kui ise käsi külge pannes), saab see lihtsalt otsa — mul on väga kahju Uue Maailma Seltsi majast, millele Jaan Tootseni suurepärane film pani nagu veel omakorda punkti.