30-31 
Dead Can Dance
“Anastasis”
(PIAS)
 

Areen ütles: “Teie, kes te seda hetkel loete ja pole veel kettaga tutvust teinud, saate nüüd teada, et see plaat on täpselt nii meeletult suur ja sügav, kui Dead Can Dance alati olnud on. Kõik see hea on neis pärast üüratut pausi alles. Lood on kenasti Lisa Gerrardi ja Brendan Perry vahel ära jaotatud ning üks keldilembeline pala lausa omavahel poolitatud. Raske on midagi pühamat ja siiramat, valgemat ja pilkasemat oma hiilguses ette kujutada. See album räägib sinuga, kui sa tahad, õpetab, kui sa tahad kuulata, või kõlab eemal, kui sa tahad lihtsalt selle saatel pea tühjaks lasta.”

30-31 
Jack White
“Blunderbuss”
(Third Man Records/XL)
 

Areen ütles: ““Blunderbussil” teeb Jack seda, milles ta on alati hea olnud. Mustavate silmakoobaste ja lokkidega segu Edgar Allan Poe’st ning Tim Burtoni surmlõbusast gootijõnglasest Vincent Malloyst, kes võõpab delta ja Louisiana bluusi glämmimeigiga üle. Kitarriheeros, kelle soolod on piisavalt räpakad ja hullumeelsed, nii et erinevalt paljude teiste sõrmeludistajate omadest on need isegi kuulatavad.”

27-29 
Kindness
“World, You Need A Change of Mind”
(Female Energy/Polydor)
 

Areen ütles: “Diskomaitseline album on ilmselgelt suure hoole ja täpsusega kokku pandud, kuid tulemus ei ole enamat kui liidetavate summa. Võrdlused Arthur Russelli ja Prince’iga on omal kohal, kuid Bainbridge’i vokaalis puudub see paeluv vastuolu siidise maheduse ja hüpleva rabeduse vahel. Tema hääl ühtib sujuvalt siirupiste, lopsakate biitide ja lihtsate meloodiatega. Kahtlemata panevad need esimese hooga jala tatsuma.”

27-29 
Vinyl Williams
“Lemniscate”
(No Pain In Pop)
 

Areen pole veel öelnud, et: “Album on segu soulist, kingapõrnitsemisest, hüpnobiitidest, mis on mõjutatud nii varasest elektro- ja krautrokist kui Motowni sahisevast ja dance club’ide (ala)teadvust lagundavast vaibist; selle kontrapunktiks on sordiini mähitud ämbientne kude ning eespool mainitut mürgitav purpurne elektrooniline ulm. Oluline ei ole nimetatud pidepunktide esindatus, vaid orgaaniline sidestatus nende vahel, tekitades massiivse liikumapaneva impulsi.”

27-29 
Daughn Gibson
“All Hell”
(White Denim)
 

Areen pole veel öelnud, et: “Mida põrgut – aasta crooner on endine stoner-metal-trummar ja veoautojuht? Viimati nimetatud ametis kunagi kauboilaulude peale sattunud ­Daughn Gibson loob nüüd ise, muteerunud kantrit. Tontlikus maneeris laob debütant mõjusa baritoni, looperi ja sämplite toel letti kümmekond väikelinnalugu. Paganlikult kaasakiskuva “All Helli” peal kohtuvad Scott Walker, Johnny Cash ja elektroonika. Tulemus lühidalt – gooti folk?” (Tony Tonni)

26 
Kali Briis
“The Moon Ghost”
(Eesti Pops)
 

Areen ütles: “Tõsi, “My Computer” on, nagu oleks Bon Iver elanud terve talve üksinda kehvade kardinatega pilvelõhkujas ja söönud öösiti ära mitu arvutikolli.
Aga siis läheb lõbusamaks!
“We The Music” on puhas staadionil rusikaga õhku tagumise lugu.
Koos Laura Junoga tehtud “Supernatural” on üks suur vedelemine Atlandi ookeani idakalda mõõtmatul rannal.
Ja sealt päästab nad “Belladonna” – suur sõit, rooli taga Depeche Mode.”

24-25 
Chairlift
“Something”
(Columbia/Young Turks)
 

Areen pole veel öelnud, et: “Võiks arvata, et igasugune 80ndate-retro on 2012. aastaks lootusetult läbi käiatud ja mitmekordseks eneseparoodiaks muutunud. Aga näe, Brooklyni duo Chairlift suudab seda oma teisel albumil viljelda isevärki südamlikkusega – ehk veidi muigab, kuid ei irvita oma nostalgia üle. Ja kui ajastutruu saundimängu keskmes on ikka niivõrd head poplood, kaotab vahetegemine toonase ja tänase vahel üldse mõtte – “Something” on väga siin ja praegu.” (Berk ­Vaher)

24-25 
Hot Chip
“In Our Heads”
(Domino)
 

Areen ütles: “Noh, ja lood siin, selle peaaegu tunnise plaadi peal on ka ikka väga head, kuulake majesteetlikku “Motion Sicknessi” (algab kahtlaselt tuttava hätiklõbinaga nagu Pet Shop Boysi omaaegne esisingel, äkki see mingi deklaratsioon lausa?!). Kuulake absoluutset 80s-elektro-funk-õnnepopi tippsaavutust, sajaosalist pala “Don’t Deny Your ­Heart” või siis rusuvat lastelaulusämpliga techno-oopust “Flutes”. See on väga hea 2012. aasta popmuss.”

23 
Kago
“Ibipaio”
(Õunaviks)
 

Areen ütles: “See on väga helge album – kui kasutada sõna “helge” tähenduses “lämbe, leitsakuline”. Kirjanik Lauri Sommeri muusiku-mina võltsimatult naivistlik, ürgsõltumatu folk on lämmatav nagu palavikus üksiklase tuulutamata, üleköetud kambrike, uljalt ebaprofessionaalne esitus koos köögitaburetimaigulise helindusega pealetükkiv ja piinlikkuseni intiimne.Üldmotiivi või läbivat meeleolu “Ibipaios” pole, kui kuulaja just outsider-kunstile omast nihestatust meeleolukaks ei pea.”

21-22 
Swans
“The Seer”
(Young God)
 

Areen pole veel öelnud, et: “Kunagi aastakümnete eest vaatasid inimesed avangardsele muusikale silma ja ootasid temalt märki tulevikuks, uut ja paremat maailma. Swansi avangard seevastu pigem sulgeb kui avab. Iga ränk samm nende uuel plaadil vajub justkui sügavamale bluusilõhnalisse sohu ning ei paista sedamoodi, et Michael Gira ja tema bänd teiselt poolt elusana välja jõuavad. Aga kuidagimoodi nad kõnnivad ikka veel…” ­(Tõnis Kahu)

21-22 
Sun Araw & M Geddes Genras with The Congos
“Icon Give Thank”
(RVNG Intl)
 

Areen pole veel öelnud, et: “Härra Sun Araw Cameron Stallone viis oma troopilise helimassi – kajav-kajav plekine kitarr, vetruv džunglikludin ja liaanide vahel podisevad rütmid – troopilisele Jamaicale. Kaasas LA underground’i tõusev nimi helikunstnik M Geddes Genras ja vastas 60. eluaastates reggae vokaalgrupp The Congos. Tulemus on hõljuv soul-dub, mis pole õieti ei soul ega dub, vaid pidevas venivas liikumises organism, millest vanameeste erilised ja võimsad hääled välja sirutuvad. Nii LP kui CD-versiooniga on kaasas DVD kümnepäevasel lindistussessioonil tehtud postkaartfilmiga, mis kogu vaibi iseloomustava joone alla ja ümber tõmbab.” (Siim Nestor)

20 
Prince Rama
“Top Ten Hits of the End of the World”
(Paw Tracks)
 

Areen pole veel öelnud, et: “Suvel Kilingi-Nõmme festivalil Schilling esinenud õed Taraka ja Nimai Larson on ehitanud uue plaadi kui kogumiku, millel astuvad üles kümme maailmalõpu hävingus hukkunud fantaasiabändi. Eksimatult kõlab ikkagist Prince Rama, kuid siin on neil vabadus etendada orientlike riituste kõrval Kesk-Euroopa diskobändi või post-punk -õtsujaid või pürgivat sündi-indi truppi.” (Siim Nestor)

19 
Grimes
“Oblivion”
(4AD)
 

Areen ütles: “Kui ma hiljuti ühest internetiraadiost tolle albumi esimesi lugusid kuulsin, tormasin kodus jalamaid plaadiriiuli juurde ning pühkisin tolmu vanalt Sandra kettalt – jah, kõlab küll samamoodi. Muidugi on lisandunud 25 aasta jagu popmuusika keerdkäike, peamiselt eufooriliste süntide, agressiivsete rütmide (à la Aphex Twin) ja hõreda saundi kujul, kuid tuum on sama. Grimesi “Vowels = Space And Time’i” kuuldes lõid mul nostalgialained juba lõplikult üle pea ja tundsin end taas kaheksa-üheksa-aastase jõnglasena, kes koolipäeva lõppedes koju kiirustas, et enne ema töölt tulekut vana üürgava grammofoni ees tantsu vihtuda.”

18 
Chalice
“Lärmakas naabrimees”
(Superbandiit)
 

Areen ütles: “Ta takerdub kramplikku ja sihitusse ekstaasi, aga see sunnib kuulama, sest Chalice on teinud kummalise ja kohati väga riskantsete tundetoonidega plaadi. Ta on avastanud, et Chalice olemisest pole küllalt. Ma pole kunagi päris kindel olnud tema emotsioonides. Ainult selles, et emotsionaalsus üleüldse on tema viis teha seda, mida ta teha armastab, ruumi võtta, märgatud olla. Kuid siin – siin tundub mulle, et ka Chalice ise pole oma emotsioonides kindel. Või siis pigem nii – esmakordselt käitub ta sedamoodi, nagu poleks tal oma tundmuste jaoks sõnu, värve, helisid…”

16-17 
Wild Nothing
“Nocturne”
(Captured Tracks)
 

Areen ütles: “Kui need eelmised atribuudid provotseerivad ehk veidi “oh-ma-olen-seda-juba-nii-palju-kuulnud”-tüüpi arvamuspurskeid, siis vastu vaielda faktile, et Tatumi veres on suurel hulgal esindatud täiusliku pop-meloodia punalibled, oleks üsna raske. Nii polegi “Nocturne” enam kindlasti sedavõrd udune, abstraktne ja kaugelseisev kui debüütalbum “Gemini”. Jack Tatumi laulukirjutamine on saanud peale mitu lakikihti ja helgib säravamalt kui kunagi varem.”

16-17 
Ans. Andur
“Kõverad”
(Mortimer Snerd)
 

Areen ütles: “Nimelt olla see Anduri esimene plaat, mis pole kokku pandud magamistubades, suvilates ja kuurides, vaid n-ö päris stuudios.Ühest küljest seletab see ka poleeritud pinda. Lood, mis on lahendatud ideaalse kitarripopi valemi järgi koos kõikide mop-top-maailma lauluharmooniate ja akordijärjestustega. Päikesepaistes sillerdavad niidud, õrnas briisis hõljuvad heegeldatud rätikud ja linalakad saia- või mobiilireklaamis. Kohati ehk liigagi sujuv ja korrapärane, uinutav ja vaikselt mööda libisev, ilma et midagi päriselt kriibiks või kratsiks.”

15 
Traxman
“Da Mind of Traxman”
(Planet Mu)
 

Areen ütles: “Kujutage nüüd ette muusikat, mis ründab teid kiirusega 170 lööki minutis ja sisuliselt tundub teile, et teie kõrvades mullitab. Siia lisanduvad vokaal- ja meloodiasämplid, mida autor oma otsustuse järgi hakib, tõstab ette ja taha, lõhub gruuvi, liimib gruuvi. Ja te peate kõige sellega, juhul kui olete otsustanud tantsida, kaasa minema. Vaadake youtube’ist, mis nende inimestega toimub, kes seda muusikat tantsida suudavad, selline tunne, et neil on jalgade asemel ussid.”

14 
Kendrick Lamar
“Good kid, m.A.A.d city”
(Interscope)
 

Areen ütles: “See on selge kontseptsiooniga album, mille lood on eriliselt filmilikud, suunates kaamera erinevatele faasidele Kend­ricki elus. Iga jutustuse väljanägemine sõltub täielikult karakterist, kelle ta on otsustanud ette võtta. Seega on ka produktsioon parajalt ebastabiilne, aga seda heas mõttes, taustabiidid vahetuvad koos atmosfääriga, vahetuvad, arvestades laulu sõnumit. Iga peatüki juures varieerub Kendricki hääl, riimi voolavus, tempo. [–] Vähe on räppareid, kes sellise hoolega asju ajavad – ikka on vaja sõnu väänata, rääkida tühjast-tähjast, ja püssidest, mis tegelikkuses kunagi pauku ei tee.”

13 
Maria Minerva
“Will Happiness Find Me?”
(Not Not Fun)
 

Areen ütles: “Parim seletus, miks Maria muusika just selline läbi udu 90ndad on, saabus kunagi tänavu: muidugi lukustati ta väiksena oma tuppa käsukorras magama ehk siis kuulma segases seisundis plaate, mis kõlasid vanemate pool. Seal võis olla näiteks kuulus kuldpaberisse pakitud kassett nimega “Psychikosmos”. Seesama, millel Röövel ­Ööbik hakkas tegelema imeliku hausiga.”

12 
Dean Blunt & Inga Copeland
“Black Is Beautiful”
(Hyperdub)
 

Areen ütles: “Kõik helid siin kõlavad vanalt. Mitte retro mõttes vanalt. Vaid kui mitte enam esimeses nooruses instrumendid, kägisevad, tuhmunud, lagunevad, mida ei ole võimalik enam häälestada, või ekspeditsioonil süvadžunglisse leitud tundmatut päritolu flööt. Häguse kõla tõttu – lo-fi saund ei ole duo eesmärk, vaid paratamatus tehnika ja oskuste puudumisest – on kerge mitte märgata, kui graatsiliselt “Black Is Beautiful” komponeeritud on. Mõni muusikahull peab seda tõenäoliselt majesteetlikuks ja jultunud funk-albumiks.”

11 
Jakob Juhkam
“T”
(Mortimer Snerd)
 

Areen ütles: “Tänaseks on lennukate ideedega teismelisest Häädemeeste lugudevorpijast saanud aukartustäratavalt küps muusik. Kuigi albumit on ühelt poolt juba korduvalt lubatud ja teiselt poolt tüütuseni oodatud, tundub pikk kannatus olevat end kuhjaga ära tasunud. “T” tõestab, et Eesti proge ei ole mingi ajast ja arust, kuhugi Tartu levimuusika päevadesse toppama jäänud vanade meeste salaarmastus, vaid mänguline, lustiga laetud ja uutesse kõrgustesse pürgiv musavool, mis n-ö valmis saamisest veel kaugel seisab. Akadeemilised muusikaõpingud on Jakobi varasemat ebaühtlase tasemega loomingut tasandanud ja ideelist selgust võimendanud.”

10 
Hypnobooster
“Hypnobooster”
(Hypnobooster)
 

Areen ütles: “…ainus kategooria, kuhu sooloartist Hypnoboosteri esikalbum tingimusteta mahtuda võiks, on filmimuusika oma – kui film, millele see kirjutatud on, eksisteeriks väljaspool autori ja kuulajate päid. Kõlagu see parajasti nagu Portisheadi alla kugistav Gotan Project või Mehhiko kõrtsis põit kergendav eestikeelne Laibach, on Hypnoboosteri muusikal alati küljes virtuaalne visuaalne element. Plaadiga kaasnev imeline graafika aitab müsteeriumi avada vaid osaliselt; tegelik sisu luuakse lummava neuroloogilise eksperimendi käigus muusika ja kuulaja koostöös ning jääb igimuutuvaks, tabamatuks.”

9 
Julia Holter
“Ekstasis”
(RVNG Intl)
 

Areen ütles: “Tahaks klaveri melanhoolsele taustale ühel noodil laulda, siis tuleksid metshaldjate koorid ja laisk suitsune grungevokaal. Oh, ma panen sinna veel neli nooti, seekord näiteks... hmm... viiuli sample’iga. Siis hingeldan saksofoni taustal! Ühes loos peaks olema vähemalt kuus erinevat lugu, et tuleks üheksaminutiline eepiline mõttega teos. Koor, trummid ja kirikukellad. Aasiapärast, Hiina ja India laadi käsitlust tahaks ka, kõlisevate, helisevate meloodiarütmidega. Puhkpillide värelusega saab ka islami laulude efekti kätte.”

8 
Actress
“R.I.P.”
(Honest Jon’s)
 

Areen ütles: “Actressi järjekorras kolmas album on eelmistega võrreldes ühtlasem, selgem ja kindlasti ka läbimõeldum. Cunninghamile meeldib idee lõpmatusest. Need lood ei alga ega lõpe – nad kestavad, puudub narratiiv. Tähendab, muusikast puudub narratiiv. Tahad lugu, siis selleks on lugudel pealkirjad. [–] Actressi juured on Detroiti techno ja klassikute, nagu Philip Glassi ja Erik Satie juures. Pole kahtlust, et uue albumiga on Cunningham põhjalikult tööd teinud. Imetlen, kui väheste helidega ta hakkama saab, kui palju elemente on välja jäetud.”

7 
Frank Ocean
“channel ORANGE”
(Def Jam)
 

Areen ütles: “Kurikuulsas Tumblri postituses rääkis Frank Ocean ka paljust muust. Piinavatest kahtlustest ja kahtlastest hingepiinadest. Rahutusest ja saladustevabast rahust. Kõik see on siin plaadil olemas. Eriti neis sõnades. Sõnades, milletaolisi ei kuule popmuusikas just väga tihti. Üle hulga aja lugesin ma plaadiraamatukese otsast otsani läbi. Ja tahtsin veel. See on siiralt intelligentne poeesia, kuhu on põimitud otsatult ümbernurga vihjeid ja argipäeva tumedamat poolt, mis annab märku hämmastavast elukogemusest ja teravapilgulisest vaatlusoskusest ning analüüsivõimest. Mesiste romansside varjus on täpselt tabatud tõeterad. Ja palju nukrailmelist suheterägastikku.”

6 
Laurel Halo
“Quarantine”
(Hyperdub)
 

Areen ütles: ““Quaran­tine’i” tormi, sünteetikat, üksindust, iha, tulnukalikke hääli täis palvusballaadid, mis viivad sind läbi sünkjate ulmemetsade, on muidugi natuke ohtlikud. Sest tõenäoliselt on tegu teosega, mille korduvate läbielamiste järel tõusevad su nõudmised muusikale üleüldiselt. Kui minul oleks üleliigseid miljardeid, ostaks ma selle plaadi igaühele.”

5 
Ariel Pink’s Haunted Graffiti
“Mature Themes”
(4AD)
 

Areen ütles: “Albumil jooksevad esimestel kuulamistel kõrvade vahelt läbi raadiopop, gooti-rokk, postpunk, soul jne. Täiskasvanute teemad (mõrvad, šnitslid, nümfomaanid, g-punktid), meloodiad ja Arieli lauldud karakterid vahelduvad kiiresti ning osavalt: falsett vaheldub bassise mõminaga, ragiseva kitarri-rifi vahetab välja romantiline süntesaatorikäik. Arieli muusika on segu eri ajastutest ja stiilidest, nii ideaalne pastišš-musa, et tahaks öelda, et see on ajatu.”

4 
Scott Walker
“Bish Bosch”
(4AD)
 

Areen ütles: “Scott Walker kõlab nii, justkui oleks ta maailmas, inimestes, raamatutes, asjades enese ümber midagi leidnud ning vapustatud saanud. Ning ainus viis selle kõigega toime tulla on proovida seda kõike laulda, ümiseda, pomiseda – endamisi, mitte meie poole vaadates, mitte tunnustust ja kaastunnet otsides. Ja sealjuures komberdab ta justkui joobnuna mööda tuba ning lööb ennast siin ja seal muusika vastu ära. Scott Walker kui 60ndate romantiline ballaadimeister on juba ammu kadunud. Tema hääl on ekspressioonist ja emotsioonidest puhas ja kalk ega kuulu meile – see pole meie teraapiaseanss, me ei saa sellest aru ja sestap võiksime vait olla.”

3 
Tame Impala
“Lonerism”
(Modular)
 

Areen ütles: “Te ei leia sellelt välguna mõjuvaid hitte ega muusikaliste piiride enneolematut nihutamist, vaid seda, millest me kõik pidevalt puudust tunneme – siirust ja soojust. Bändi produtsent ja loominguline mootor Kevin Parker teab, et kui laenata, siis juba parimatelt ja The Beatlesi “Revolver”-album on selleks muidugi sobiv. [–] Albumilt õhkuv üksiolek igal hetkel end agressiivselt õnneks meelde ei tuleta ja trippiv-hõljuv olek jätab kuulajale üksjagu ruumi uute seoste loomise tarvis. Nii mahlaka plaadi kestel neid kindlasti ka tekib. “Lonerism” on rokkmuusika sinu sisemiste staadionite täiteks.”

2 
Marten Kuningas
“Janu”
(Morss)
 

Areen ütles: “Sest siis sai selgeks, et Marteni sooloplaati hakkab vormistama Sten Sheripov. Ja see mees naljapärast asju ei tee. Sten nimelt on kõike muud kui indie-produtsent. Ta mõtleb suurelt ja see on antud juhul väga oluline. [–] Esiteks: Marten Kuningal on nüüd päris oma sound. Ta kõlab tuttavalt, kuid siiski nagu ei keegi teine. See on liikuma pandud võõraste mälestuste hääl, see on pilt pildis, mida me kuuleme, justkui keskööprogramm kuristiku servale pargitud autos. Justkui unistus 70ndate alguse ihalusest süütute 50ndate järele, mil unistati aastast 2000.”

1 
Vaiko Eplik 6
“Varielu”
(Mortimer Snerd)
 

Areen ütles: ““Varielu” on ses mõttes sobiv pealkiri – mitte midagi ei paista enam olevat esiplaanil. Sa ei saa seda plaati otserünnakuga vallutada, pigem pead lubama tal oma elust natuke kõrvale jääda. Ja kui Chalice oma uue albumiga jääb meilt, kuulajatelt, nõu ja selgitusi küsima, siis Eplik mitte. Tema mina on poeetiline mina, turvaline ja tabamatu. Kõige vahetumalt emotsionaalne ja teravatooniline esitus siin on plaadi inspiraatori Andres Ehina (ka kaks laulutekstidest on tema omad) loetud erootiline transsfantaasia “Muuseas” Epliku sünteetiliste helilisandustega. Ülejäänu seevastu on eeskätt filigraanne ja alles siis isiklik, sügav, õrn jne.”Kriitikute esiviisikudMadis Aesma

1. Hot Chip “In Our Heads”

2. Tame Impala “Lonerism”

3. Vaiko Eplik “Varielu”

4.–5. Lindström “Six Cups of Rebel”

4.–5. Guided By Voices “Class Clown Spots a Ufo”

Jan Berkovitch

1. Black Breath “Sentenced to Life”

2. Soundgarden “King Animal”

3. Asphyx “Deathhammer”

4. High On Fire “De Vermis Mysteriis”

5. Nachtmystium “Silencing Machine”

Kaur Garšnek

1.–3. Com Truise “In Decay”

1.–3. Meshuggah “Koloss”

1.–3. The Mars Volta “Noctourniquet”

4.–7. Centrozoon “Boner”

4.–7. Trevor Rabin “Jacaranda”

4.–7. Kadri Voorand Trio “Kosmogooniline etüüd”

4.–7. Blockhead “Interludes After Midnight”

Tõnis Kahu

1.–2. Scott Walker: “Bish Bosch”

1.–2. Can “Lost Tapes”

3. Swans “The Seer”

4. Liars “WIXIW”

5.–6. Gojira “L’Enfant Sauvage”

5.-6. Keith Jarrett “Sleeper”

Mart Kalvet

1.Death Grips “The Money Store”

2. High on Fire “De Vermis Mysteriis”

3. Death Grips “No Love Deep Web”

4. Om “Advaitic Songs”

5. Hypnobooster “Hypnobooster”

Siim Kera

1. Pepe Deluxé “Queen of the Wave”

2. Max Richter “Recomposed By Max Richter: Vivaldi – The Four Seasons”

3. Burial “Kindred”

4. Kyary Pamyu Pamyu “Pamyu Pamyu Revolution”

5. Converge “All We Love We Leave Behind”

Ingrid Kohtla

1. Go Kart Mozart “On the Hot Dog Streets”

2. Scott Walker “Bish Bosch”

3. Saint Etienne “Words and Music by Saint Etienne”

4. Marten Kuningas “Janu”

5. Frank Ocean “Channel Orange”

Mart Kuldkepp

1. Ulver “Childhood’s End”

2. Godspeed You! Black Emperor “Allelujah! Don’t Bend! Ascend!”

3. pg.lost “Key”

4. Garbage “Not Your Kind of People”

5. Burzum “Umskiptar”

Ats Luik

1. Kendrick Lamar “good kid, m.A.A.d city”

2. Julia Holter “Ekstasis”

3. Dean Blunt & Inga Copeland “Black Is Beautiful”

4.–5. Ariel Pink’s Haunted Graffiti “Mature Themes”

4.–5. Tame Impala “Lonerism”

Andres Lõo

1.–10. Shackleton “Music for the Quiet Hour / The Drawbar Organ”

1.–10. Tim Hecker & Daniel Lopatin “Instrumental Tourist”

1.–10. Andy Stott “Luxury Problems”

1.–10. Light Asylum “Light Asylum”

1.–10. Laurel Halo “Quarantine”

1.–10. Traxman “Da Mind of Traxman”

1.–10. Lilacs & Champagne “Lilacs & Champagne”

1.–10. Peaking Lights “Lucifer”

1.–10. Chairlift “Something”

1.–10. Dean Blunt & Inga Copeland “Black Is Beautiful”

Tauno Maarpuu

1. Ariel Pink’s Haunted Graffiti “Mature Themes”

2. Swans “The Seer”

3. Mount Eerie “Clear Moon / Ocean Roar”

4. Frank Ocean “Orange”

5. How To Dress Well “Total Loss”

Anders Melts

1. Dead Can Dance “Anastasis”

2. Nachtmystium “Silencing Machine”

3. Anathema “Weather Systems”

4.–5. Orbital “Wonky”

4.–5. Katatonia “Dead End King”

Erik Morna

1. Candy Empire “Candy Empire EP”

2. Vaiko Eplik “6 ehk Varielu”

3. Maria Minerva “Will Happiness Find Me?”

4.–5. Marten Kuningas “Janu”

4.–5. TNGHT “TNGHT”

Gert Trash Moser

1. Hypnobooster “Hypnobooster”

2. Tartu Popi ja Roki Instituut “Biidermeier-psühhedeelia”

3. False Pregnancy “Dance Your Meat Off”

4. Marko Mägi & Zahir “Maitsestatud kanad”

5. Of Roofs, Genes and Stolen Meanings “One: Life to Learn”

Madis Nestor

1.–2. Ariel Pink’s Haunted Graffiti “Mature Themes”

1.–2. Laurel Halo “Quarantine”

3.–4. Kindness “World, You Need A Change Of Mind”

3.–4. Peaking Lights “Lucifer”

5.–6. Actress “R.I.P”

5.–6. Kendrick Lamar “Good kid, m.A.A.d city”

Siim Nestor

1. Laurel Halo “Quarantine”

2. Dean Blunt “The Narcissist II”

3. Dean Blunt & Inga Copeland “Black Is Beautiful”

4. Acid Mothers Temple & Melting Paraiso U.F.O “Son of a Bitches Brew”

5.–6. Sun Araw & M Geddes Genras meet The Congos “Icon Give Thank”

5.–6. Fourth World Magazine “The Spectacle of Light Abductions”

Mart Niineste

1. Jack White “Blunderbuss”

2. Hypnobooster “Hypnobooster”

3. Bad Brains “Into The Future”

4. Sibyl Vane “Love, Holy Water & TV”

5. Anti-Flag “General Strike”

Birgit Pauklin

1. DIIV “Oshin”

2. Bear In Heaven “I Love You, It’s Cool”

3. Tamaryn “Tender New Signs”

4. Tame Impala “Lonerism”

5. Wild Nothing “Nocturne”

Koit Raudsepp

1. Marten Kuningas “Janu”

2. Jack White “Blunderbuss”

3. Estoner “The Stump Rise”

4. Tame Impala “Lonerism”

5. Soundgarden “King Animal”

Raul Saaremets

1. Scott Walker “Bish Bosh”

2. Sun Araw & M. Geddes Gengras Meet The Congos “Icon Give Thank”

3. UV Race “Racism”

4. Lee Gamble “Diversions 1994-1996”

5. Maria Minerva “Will Happiness Find Me”

Kert Semm

1.–3. LA Vampires with Maria Minerva – “The Integration”

1.–3. Vinyl Williams “Lemniscate”

1.–3. Bisamråtta “Bisamråtta”

4.–6. Последние Каникулы “Ромашка”

4.–6. Lauki “69º54´S-135º12´E”

4.–6. Joxfield ProjeX “Insult on the Dance Floor”

Erkki Tero

1. Saint Vitus “Lillie: F-65”

2. Wild Nothing “Nocturne”

3. Andy Stott “Luxury Problems”

4. Pharaoh Overlord “Lunar Jetman”

5. Carter Tutti Void “Transverse”

Lauri Tikerpe

1. Can “Lost Tapes”

2. Dead Luke “God Takes LSD”

3. Blues Control “Valley Tangents”

4. Camera “Radiate!”

5.–6. Multiphonic Rodent “Luuperikontsert Nr 1”

5.–6. Restavrant “Yeah, I Carve Cheetahs”

Tony Tonni

1. Julia Holter “Ekstasis”

2. Daughn Gibson “All Hell”

3. Kindness “World, You Need A Change Of Mind”

4. Sun Araw ”The Inner Treaty”

5. Bob Dylan “Tempest”

Bertil Tüvi

1. Actress “R.I.P”

2. Tame Impala “Lonerism”

3. Grimes “Visions”

4. Daughn Gibson “All Hell”

5. Paper Dollhouse “A Box Painted Black”

Tom-Olaf Urb

1. Kendrick Lamar “good kid, m.A.A.d. city”

2. Holy Other “Held”

3. Clams Casino “Instrumental 2”

4. Marten Kuningas “Janu”

5. Alexander Spit “Mansions”

Sven Vabar

1. The Slaves “Spirits of the Sun”

2. Inez Lightfoot “Familiars”

4. Oren Ambarchi “Audience of One”

3. Steve Roden & Machinefabriek “Lichtung”

5. Nils Frahm “Screws”

Berk Vaher

1. Scott Walker “Bish Bosch”

2. Chairlift “Something”

3. Prince Rama “10 Hits from the End of the World”

4. Donald Fagen “Sunken Condos”

5. Johansonid “Külm”

Alexander T Yostafa

1.–2. Actress “RIP”

1.–2. Laurel Halo “Quarantine”

3. SpaceghostPurrp “MysteriousPhonk”

4. Dj Rashad “TekLife”

5. Frank Ocean “Channel Orange”