Noorena tantsulõvi
Autor alustab mälestustega Tammsaare üliõpilasajast, peatub lühidalt ta haigusaastail ja Kaukaasia-reisil ning hüppab seejärel 1920ndatesse, mil Tammsaare oli juba abiellunud Käthe Veltmaniga. Koitjärve periood jääb hämaraks; sellest ja üldse noorest Tammsaarest saab hoopis parema pildi Eerik Tederi 1978 koostatud mälestusraamatust, kus kirjanikku meenutab ligi 60 kolleegi, sõpra, sugulast või tuttavat. Ja Toomas Haugi Loomingu artiklitest. Linde käest kuuleme, et AHT olnud noorena elurõõmus ja seiklusaldis; koos sõpradega võeti ette märksa drastilisemaid tempe kui Mauruse poiste möllud, mis romaanis vastuvõetavamaks redutseeritud.

Mälestustekogus meenutavad peaaegu kõik naised Tammsaare suurepärast tantsuoskust. Hea sõbranna Koitjärve aastail, Leeni Ploompuu-Vesterinen, meenutab külapulmi, kus Anton teda kaks päeva järjest tantsitanud. Lucie Martna kirjutab "Estonia" perekonnaõhtuist: "Tammsaare oli osav ja hea tantsupartner, ta õpetas mulle üsna ruttu valsi ja padespanni, padekaatri, kadrilli selgeks." Ka oli AHT juba poisist peale väga täpne: tegi tööd paremini kui teised ja laskis jahil teistest täpsemini. Vennad öelnud: kui Anton ujuma hakkab, siis ujub nii, et näkid jooksevad veest välja!

Truu sõber ja kaasvõitleja
Lindes leiame Tammsaare eluaegse truu ja imetleva sõbra, kes iga ta uut teost kiitvalt tervitas, ta raamatuid kirjastas ja neile tõlkijaid muretses. Kui oli vaja pooli valida, kaitses ta Tammsaaret nagu ustav parteisõdur kunagi, olles sellisena eesti kultuuriloos omaette nähtus. Linde nägemuses oli AHT suurmees, keda tema kaasaegsed ei osanud mõista ega väärtustada. Nii toob ta hulga fakte Tammsaare "atakteerimisest". Just AHT pihta lasti kõige mürgisemaid nooli, pidades tema üliõpilasnovelle "kõigi Noor-Eesti pärispattude koormaks"; Siuru arendas tasa ja targu Tammsaare-vastast rinnet, "Kõrboja peremees" tembeldati Knut Hamsuni "Paani" plagiaadiks ning "Tõde ja õigus" võeti küll vaimustusega vastu Lätis ja Saksas, aga mitte Eestis, kus mitu kriitikut selle ilmumise järel maha tegid.

Intrigandina oli Linde igatahes tugev: Tuglas kui Tammsaare põhivaenaja tehakse lugejale värvikalt selgeks. Tõenäoliselt ei ajanud kaks suurt siiski kiusu ega vedanud vägikaigast, vaid nende erinevad loojanatuurid lihtsalt ei sümpatiseerinud teineteisele. Tõsiselt ei saa võtta Linde maalitud pilti Tammsaare abikaasast ­Käthest, kelle suhtes korduvaid antipaatiaväljendusi ja laimu on piinlik lugeda. Hakka või arvama, et Linde oli Käthele armukade!

Permanentne oponent
Huvitav, et Tammsaare sõbrad ei olnud enamasti kirjanikud, vaid muude elualade esindajad: arstid, advokaadid, kohtunikud, ärimehed ja ametnikud. Erandiks oli Gustav Suits. Erinevalt paljudest teistest kirjanikest hoidus AHT igasugusest kirjanduspoliitikast ega liikunud kirjandusseltskonnas, kus ajaviitmine võrdus ajaraiskamisega. Materjali ammutas ta pigem turult kui Kirjanikkude Liidust, kust ta liikmemaksu tasumata jätmise tõttu välja arvati.

Pärast isaks saamist veelgi rohkem tööle pühendudes jättis Tammsaare avalikkusele väga tagasihoidliku ja erakliku inimese mulje. Kuivõrd palju talle ühiskonnas toimuv tegelikult korda läks, ilmneb ta viimastest romaanidest, milles ta järjekindlalt oponeerib domineerivale mentaliteedile ja paljastab tegelikkuse varjukülgi, mida silmaklappidega valitsusringkond nägemast keeldus. Mitmesuguse ahnitsemise, eputamise ja moraalilageduse kõrval masendas kirjanikku haridus- ja kultuuripoliitika juhuslikkus (või isegi puudumine), mis johtus riigimeestest, kel puudus taip nende valdkondade arendamise tähtsuse mõistmiseks. Ja ons siis praegu midagi teisiti?

Eneseväärikus ja individualism ei lubanud tal kunagi käia võimu lõa otsas, järgida "õiget" mõttesuunda, nagu tegid mõned teised. Võimu ja vaimu otse loodusseaduse jõuga korduv vastasseis ilmneb Tammsaare puhul eriti selgelt. Albu rahva algatusel rajatud monument (mille avamisele AHT keeldus minemast) suurendas ta ebasoosingut valitsusringkonna silmis veelgi, sest säärast monumenti oleks riigivanem Pätski endale ihaldanud.

Tammsaare suurimaks sooviks olnuvat ta teoste tõlkimine võõrkeeltesse. Linde üksikasjaliku AHT teoste tõlkimise saaga valguses tuleks õiendada veel üks väärarvamus: nimelt viisid esimesena eesti kirjanduse Euroopasse saksa keelde tõlgitud "Tõe ja õiguse" köited juba 1930.-40. aastail, mitte Emil Tode "Piiririik", nagu mõnikord on väidetud.

Tänuväärsed on raamatus leiduvad AHT kommentaarid oma loomingu kohta. Näiteks lõik "Tõe ja õiguse" põhiideest, mida ikka tasub meenutada: "[inimene] ehitab isiklikku õnne taotledes oma koja kas või liivale või tühjale tuulele, mis langeb järgmisel silmapilgul armetult kokku. Ja lõppude lõpuks on igal pool alistumine, kas teadlik või ebateadlik [-] Jääb ainsaks lohutuseks: meie võime üksteist aidata, üksteisele rõõmu ja head teha ning see ehk ongi see õige inimlik õnn."

Olgugi lindelikult jämedakoeline ja bravuurikas, lubab see monograafia meil kiigata ajajõe taha ja heita pilk ka eesti armastatuima klassiku argiellu.