Brightoni karamell
“Hale teadis juba siis, kui ta polnud Brightonis kolme
tundigi viibinud, et nad kavatsevad ta tappa...”
Graham Greeni
romaani “Brightoni karamell” esimene lause ei sisalda just seda
meeleolu, mis suve lõpul Brightonisse jõudnuid ees ootab.
Palavalt armastatud supellinn pole eriti pahaendeline – suvehooaeg on
augustis veel pooleli, ilm sulnis, meri tüüne. Ainsad, keda
suvelõpu mahedus tusaseks teeb, on surfarid, kes vees mossitavad ja
hoolimatut uljust teesklevad.
Brighton on kokku sulanud teise linna
Hove’iga ja enam on kasutusel nimetus Brighton & Hove, millele
kohalikud küll selge joone vahele tõmbavad – Hove on
“posh” ehk peen ja Brighton on “cool” ehk lahe.
Gay-Brighton
Brighton ongi lahedalt
boheemlik, vabameelne ja väga-väga gay. Siin on terve linnajagu, kus
pea igal majal lehvib vikerkaarelipp – hotellid, kohvikud, poekesed ja
ööklubid. Viiekorruselises raamatupoes on gay’dele terve
osakond: “Kuidas gaypaar saab adopteerida last”, “Kuidas
planeerida lesbipulma”, “Minu esimene homokogemus”
– mida iganes. Ka eripoed on täis igati kelmikat kraami –
“õiget” gayrõivastust, pesu, ehteid ja muud
träni. Tagumistes ruumides tuleb hirm peale, sest seal on juba pimedam,
lõhnab kummi ja naha järele, seintel ripuvad piitsad, mundrid,
lukuga näomaskid ja hulk muid õudseid seksivahendeid.
Päikeselise tänava reaalsusse taganedes kõik need
vikerkaareinimesed seal siis jalutavad ja suudlevad –
rõõmsalt, ilmselgelt iseendast ja elust mõnu tundes. Nagu
see transseksuaalgi rannas – küll laiade õlgade, ent kena
soengu ja kõrvarõngastega promeneerib ta tikk-kontsadel
mööda randa, valge veini pudel tugevas karvases käes, ja
väljendab nii ülimat dekadentsi ja eluvormide rikkust meie planeedil.
“Põhja-Euroopa homopealinn” – nii seisab mustvalgel ka
Brightonit tutvustaval koduleheküljel, kus on ka eraldi link – Gay
Brighton. Ja augustis toimub seal meeletu gay-paraad ka, nii et keda see maailm
köidab, andku minna. Või kellele ei sobi, teab eemale hoida. Eks ta
ole – 1974. aastal peeti Brightonis ka Eurovisiooni lauluvõistlus
ja voilà – võitis ABBA ja “Waterloo”.
Kui pole kail käinud, poleks nagu Brightonit
näinud
Ta nõjatus Paleekai lähedal vastu
käsipuud ja näitas oma nägu inimsummale, mis temast
lõputu trossina mööda vooris, ikka kahekaupa, kõik
mõõdukalt lustlikus meeleolus. (Graham Greene
“Brightoni karamell”)
Kõrgetel vaiadel pikalt
merre ulatuv Paleekai on Brightoni turistilõks, kuhu tulevad kõik
kas või korraks patseerima. Kitši saab siit kogu raha eest.
Võib kõhu täis vohmida kõige uskumatumat
rämpstoitu, mida maakeralt leida võib, osta rämpsmeeneid,
sõita karusselliga, õngitseda mõne naela eest klaaskastist
neoonrohelisi Shreki-kujukesi või laostuda suures kasiinos.
Paleekailt paistab ka Läänekai, mis mõni aasta tagasi
tulekahjus peaaegu hävis, mille tontlik karkass seisab aga, jalad vees,
siiani. Kohalikud ootavad kannatamatult selle taastamist, sest
Läänekail korraldati kontserte ja üldse oli see vaiksem ja
intelligentsem koht kui lärmakas rasvalehane Paleekai.
Inglased armastavad oma randu ja läbi häda armastavad ka
kõik teised – rand koosneb kiviklibust, mis on valus, nii pagana
valus! Naljakas on jälgida, kuidas perekonniti valu trotsides end kivide
l rullitakse ja ettevaatlikult vääneldes ringi koperdatakse.
Jäätist limpsides on need kivid ka jäätises, hiljem
taskutes, püksis, kingades ja igal pool. Aga ometi kõik armastavad
seda nuhtlust ja kui rannakohvikus tellida kannutäis Pimm’si, mis on
suvine lahja bool limonaadist ja kangest alkoholist, sees kurgitükid,
apelsin, maasikad, õunad ja mündilehed, siis – ütleme
nii – ongi taevas maa peal.
Kõhukummardajatel läheb küllap mitu
nädalat, et end Brightonist läbi närida
2007.
aasta Remy Martini Restoranide Auhinnagalal nimetati Brighton parimaks
väljaspool Londonit asuvaks söögipaigaks Inglismaal. Kõik
kobedamad rahvusköögid on siin esindatud kümnetes variantides.
Esiti India köök nii vegetaarlastele kui karnivooridele, sest
inglaste armastatuim toit olevatki – ei, mitte praemuna peekoni ja
ubadega – vaid curry. Siis tulevad riburada teised restoranid –
Hiina, Mehhiko, Liibanoni, Tai, Maroko, Jaapani – kõiki igas
variandis: nii laudlinadeta sõbralike urgaste kui snoobimate
sööklatena; ka bufeena, à la carte ja
“võta-karbikestes-kaasa” kohtadena. Inimõigusi
arvestades peaks kas või kümme meetrit ühest Brightoni
tänavast, mida palistavad restoranid, teleporteerima Eestisse –
kõigil on ju õigus heale toidule.
Jah-jah-jah,
muidugi on Brightonis kõike veel – peale toidu ja gay’de
– igasugu kultuuri on seal mõistagi ka kulbiga. Aga kes läheb
Brightonisse kas või lühikeseks ajaks, nii nagu mina –
Gatwicki lennujaamast sõidab rong otse Brightonisse pool tundi
–, saab linna kirkusele kõige paremini pihta ikkagi rannarajoonis.
Jõlkudes neis pisikestes hulludes poodides, ööklubides ja
söögikohtades, kõlgutades niisama jalgu ja närides
brightoni karamelli.
Mis on “Brightoni
karamell”?
See on triibuline pulgakomm, brighton rock,
mida müüakse iga nurga peal ja mis on kah nagu linna sümbol
või nii. Tuttavad inglased naersid või hambad kurku, kui kuulsid,
et eestlased on Graham Greeni romaani “Brighton Rock” pealkirja
tõlkimiseks valinud just pulgakommi ja mitte rannakivi või
kakluse, mis on mõlemad ka “rock”. Aga jumal sellega,
Brighton rokibki mitmel erineval viisil.