Gay-Brighton
Brighton ongi lahedalt boheemlik, vabameelne ja väga-väga gay. Siin on terve linnajagu, kus pea igal majal lehvib vikerkaarelipp – hotellid, kohvikud, poekesed ja ööklubid. Viiekorruselises raamatupoes on gay’dele terve osakond: “Kuidas gaypaar saab adopteerida last”, “Kuidas planeerida lesbipulma”, “Minu esimene homo­kogemus” – mida iganes. Ka eripoed on täis igati kelmikat kraami – “õiget” gayrõivastust, pesu, ehteid ja muud träni. Tagumistes ruumides tuleb hirm peale, sest seal on juba pimedam, lõhnab kummi ja naha järele, seintel ripuvad piitsad, mundrid, lukuga näomaskid ja hulk muid õudseid seksivahendeid.

Päikeselise tänava reaalsusse taganedes kõik need vikerkaareinimesed seal siis jalutavad ja suudlevad – rõõmsalt, ilmselgelt iseendast ja elust mõnu tundes. Nagu see transseksuaalgi rannas – küll laiade õlgade, ent kena soengu ja kõrvarõngastega promeneerib ta tikk-kontsadel mööda randa, valge veini pudel tugevas karvases käes, ja väljendab nii ülimat dekadentsi ja eluvormide rikkust meie planeedil. “Põhja-Euroopa homopealinn” – nii seisab mustvalgel ka Brightonit tutvustaval koduleheküljel, kus on ka eraldi link – Gay Brighton. Ja augustis toimub seal meeletu gay-paraad ka, nii et keda see maailm köidab, andku minna. Või kellele ei sobi, teab eemale hoida. Eks ta ole – 1974. aastal peeti Brightonis ka Eurovisiooni lauluvõistlus ja voilà – võitis ABBA ja “Waterloo”.

Kui pole kail käinud, poleks nagu Brightonit näinud
Ta nõjatus Paleekai lähedal vastu käsipuud ja näitas oma nägu inimsummale, mis temast lõputu trossina mööda vooris, ikka kahekaupa, kõik mõõdukalt lustlikus meeleolus. (­Graham Greene “Brightoni karamell”)

Kõrgetel vaiadel pikalt merre ulatuv Paleekai on Brightoni turistilõks, kuhu tulevad kõik kas või korraks patseerima. Kitši saab siit kogu raha eest. Võib kõhu täis vohmida kõige uskumatumat rämpstoitu, mida maakeralt leida võib, osta rämpsmeeneid, sõita karusselliga, õngitseda mõne naela eest klaaskastist neoonrohelisi Shreki-kujukesi või laostuda suures kasiinos.

Paleekailt paistab ka Läänekai, mis mõni aasta tagasi tulekahjus peaaegu hävis, mille tontlik karkass seisab aga, jalad vees, siiani. Kohalikud ootavad kannatamatult selle taastamist, sest Läänekail korraldati kontserte ja üldse oli see vaiksem ja intelligentsem koht kui lärmakas rasvalehane Paleekai.

Inglased armastavad oma randu ja läbi häda armastavad ka kõik teised – rand koosneb kiviklibust, mis on valus, nii pagana valus! Naljakas on jälgida, kuidas perekonniti valu trotsides end kivide l rullitakse ja ettevaatlikult vääneldes ringi koperdatakse. Jäätist limpsides on need kivid ka jäätises, hiljem taskutes, püksis, kingades ja igal pool. Aga ometi kõik armastavad seda nuhtlust ja kui rannakohvikus tellida kannutäis Pimm’si, mis on suvine lahja bool limonaadist ja kangest alkoholist, sees kurgitükid, apelsin, maasikad, õunad ja mündilehed, siis – ütleme nii – ongi taevas maa peal.

Kõhukummardajatel läheb küllap mitu nädalat, et end Brightonist läbi närida
2007. aasta Remy Martini Restoranide Auhinnagalal nimetati Brighton parimaks väljaspool Londonit asuvaks söögipaigaks Inglismaal. Kõik kobedamad rahvusköögid on siin esindatud kümnetes variantides. Esiti India köök nii vegetaarlastele kui karnivooridele, sest inglaste armastatuim toit olevatki – ei, mitte praemuna peekoni ja ubadega – vaid curry. Siis tulevad riburada teised restoranid – Hiina, Mehhiko, Liibanoni, Tai, Maroko, Jaapani – kõiki igas variandis: nii laudlinadeta sõbralike urgaste kui snoobimate sööklatena; ka bufeena, à la carte ja “võta-karbikestes-kaasa” kohtadena. Inimõigusi arvestades peaks kas või kümme meetrit ühest Brightoni tänavast, mida palistavad restoranid, teleporteerima Eestisse – kõigil on ju õigus heale toidule.

Jah-jah-jah, muidugi on Brightonis kõike veel – peale toidu ja gay’de – igasugu kultuuri on seal mõistagi ka kulbiga. Aga kes läheb Brightonisse kas või lühikeseks ajaks, nii nagu mina – Gat­wicki lennujaamast sõidab rong otse Brightonisse pool tundi –, saab linna kirkusele kõige paremini pihta ikkagi rannarajoonis. Jõlkudes neis pisikestes hulludes poodides, ööklubides ja söögikohtades, kõlgutades niisama jalgu ja närides ­brightoni karamelli.

Mis on “Brightoni karamell”?
See on triibuline pulgakomm, brighton rock, mida müüakse iga nurga peal ja mis on kah nagu linna sümbol või nii. Tuttavad inglased naersid või hambad kurku, kui kuulsid, et eestlased on Graham Greeni romaani “Brighton Rock” pealkirja tõlkimiseks valinud just pulgakommi ja mitte rannakivi või kakluse, mis on mõlemad ka “rock”. Aga jumal sellega, Brighton rokibki mitmel erineval viisil.