Kui burlesk tähendas 1930ndatel eelkõige striptiisi, kus naise keha ja seksuaalsust vaatasid ja nautisid mehed ning naise keha pidi vastama ühiskonna poolt seadustatud standarditele, siis tänapäeva burlesk esitab nendele stereotüüpidele väljakutse.

“Burlesk lihtsalt neelas mu alla, see oli nagu koju tagasi tulemise kogemus,” tunnistab Bent van der Bleu aka Lola Vanilla, kes viljeleb mees-burleski ning kummutab igaveseks eelarvamuse, et meestantsijad tegelevad selle ajalooliselt feminiinse alaga ennekõike sellepärast, et lava taga tüdrukuid piiluda: “On palju lihtsamaid võimalusi näha alasti tüdrukuid kui töötada burleskitantsijana!” (Vaata tema esinemisi 2011. aasta Helsingi festivalilt Youtube’is, otsisõna: Bent van der Bleu, Lola Vanilla).

Paar aastat tagasi esinesid Kanuti Gildi SAALis. Olin liigutatud sinu etüüdist, mille peategelaseks olev usklik poiss soovis justkui vabaneda millestki (või kellestki), soovides näidata, et keha ei ole probleem. Sarnaselt kristliku naisfiguuri kriitikaga oli siin mehe keha samamoodi polariseerunud kahte äärmusse: kehaline ja patune ning aseksuaalne ja süütu.

Mind kasvatati tugevalt kristlikus peres, mul oli raske eneseleidmistee ja raske oli ka aktsepteerida end niisugusena, nagu ma olen. Nüüd, aastaid pärast kirikust lahtiütlemist, hindan ma oma lapsepõlve rohkem ja näen selles palju head ilma kibedustundeta.

Mul on siiani mõnikord probleeme pere või sugulastega kohtudes selle “patuasjaga” ja see frustreerib mind natuke. Etteastes “I have forgiven Jesus” lasin ma kõik need tunded välja.

Oma kehade ja ihade määratlemine ja ümberkujundamine on olnud üks olulisemaid feminismi ja seksuaalvähemuste küsimusi. Kuidas sa suhtud oma kehasse?

Burleskikunstnikuna on minu keha meediaks minu kunstile, nagu maalijale lõuend ja õlivärvid. Teisest küljest on keha sel viisil kasutamine vabastanud ka minu meeled: ma ei närvitse enam oma keha pärast. Kavatsen küll alustada uuesti sportimisega, kuid ainult selle pärast, et olla tervem, mitte et parem välja näha.

Ajalooliselt on burleskilava olnud n-ö naiste lava, kas neoburlesk on toonud tähelepanu keskpunkti mehed?

Juba burleski kuldajastul olid mõned mehena sündinud tantsijad, kes elasid glamuurset elu naisena, kellena nad ennast tundsid. Ma arvan, et neoburleski ajastu meestantsijate arvu kasv on muutnud burleski mitmekesisemaks – minu jaoks on see sama loomulik kui mõlema soo teatrilaval viibimine. Burleskilaval ei tohiks olla midagi pistmist sellega, mis sul püksis on, nii

mees-, nais- kui transesinejad mängivad laval sookategooriatega.

Burlesk tähendas oma algusaastail naiste jalgade näitamist. Mida näitab neoburlesk?

Pean kõigepealt kummutama eelarvamuse, nagu valiksid kunstnikud burleskilava selle pärast, et see on justkui ainus lava, mis aktsepteerib neid teatud oskuste või etiketikohase riietuse puudumise tõttu. Vastupidi, inimesed valivad burleski selle pärast, mida burlesk LUBAB teha.

Alguses ei olnud burlesk minu jaoks poliitiline. See oli lihtsalt lõbus ja vabastav kunstivorm. Arusaamine burleski poliitilisusest tuli hiljem. Poliitilisus ei ole esmatähtis, kõigepealt on enda andmine kunstile. Kontseptuaalne arutelu tuleb pärast seda.

Paljud burleskitantsijad on poliitilised ka juhuslikult, lihtsalt olles need, kes nad on. Burleski juures meeldib mulle see, et isegi siis, kui see on kriitiline, ei ole sõnum edastatud agressiivsuse kaudu, mis minu arvates võimaldab jõuda ka inimesteni, kes oleksid otsese kriitika puhul lihtsalt solvunud.

Ma arvan, et neoburlesk näitab ideid ja esinejate sisemaailma. Lahtiriietumine ei ole kuhugi kadunud, aga sageli on see midagi enamat kui riiete eemaldamine. Ka seksuaalsus ei ole kuhugi kadunud. Esineja VALIB enda presenteerimise passiivseks objektiks olemise asemel – seda saab võtta kui seksuaalse enesekindluse märki, sõltumata esineja soost.

Stereotüüpsete mõtte- ja suhtumiskaanonite vastureaktsiooniks on androgüünsus ja soorollidega mängimine. See on omakorda tekitanud olukorra, kus paljud mehed soovivad oma (ja teiste) haavatud mehelikkust päästa. Millisena näed boylesque’i, maskuliinsuse ja feminiinsuse suhet?

Ma mõistan mehelikkuse päästmise vajadust, eriti nende meeste puhul, kellel on tugev maskuliinne sooidentiteet: kogu nende olemus on ohus, sageli on nad tänapäeva sooteemalistes diskussioonides demoniseeritud.

Boylesque annab mulle eneseväljenduseks vabaduse valida nii maskuliinsed kui feminiinsed teemad, ma olen reeglitest sõltumatu. Samas, mul on ka vabadus mängida stereotüüpsete karakteritega.

Inimeste sootuse koodile allutamine on samuti vale, nii nagu on vale nende allutamine soo-stereotüüpidele.

Ameerika sooteoreetik Judith “Jack” Halberstam on oma raamatus Female Masculinity küsinud: “Miks side meeste ja mehelikkuse vahel on püsinud suhteliselt turvaliselt vaatamata pidevatele rünnakutele feministide, geide, lesbide ja soo-queer’ide poolt soo loomulikkuse teemal?” Mis muudab selle seose nii tugevaks?

Ma arvan, et mõne aastakümne või paari sajandi pikkustest rünnakutest ei piisa, et kõigutada midagi, mida on surutud peale tuhandeid aastaid. Minu meelest on ka võimalik, et mõned mehelikuks peetud asjad on tegelikult loomulikud kõigi inimeste jaoks ja see teeb nende küljes rippumise meeste jaoks lihtsaks, isegi kui neid kritiseeritakse.

Üks burleskiartist on öelnud, et burlesk ei ole ekspluateeriv juhul, kui see ei süvenda stereotüüpe. Milliste stampidega sa tavaliselt mängid, milliseid üritad lõhkuda?

Mulle meeldib mängida upsakate meeskarakteritega: naiste puhul hinnatakse neid omadusi litsakaks, meeste puhul peetakse aga lahedaks ja seksikaks. Aga see pole alati nii lihtne – mõnikord näeb publik seda, mida ta tahab näha.

Naistele ja ka meestele öeldakse pidevalt, et nad ei ole ideaalsed, ja selleks, et ilusad olla, peavad nende kehad vastama teatud standarditele. Neoburlesk vaidlustab normeerimist. Naisburleskitantsija on sõnum juba siis, kui ta normist erinev keha laval on. Mehena ei pea endalt eemaldama riideesemeid, et publik näeks enesekindlat tarka uhket meest, oma keha ja seksuaalsusega hästi läbisaavat inimest, kes ei karda sotsiaalset survet. Kas see on nii?

Ei. Geiühiskonnas (v.a mõnedes subkultuurides) on täiusliku keha nõue vähemalt sama tugev kui naiste puhul nii homo- kui ka heteroseksuaalses maailmas. Samuti on meeste n-ö ideaalset keha raskem kritiseerida, sest naistele on pealesunnitud kuvandiks alatoidetud kehad, mehed peavad olema terve sportliku meheliku välimusega ja peenelt riietatud.

Mitmed burleskitantsijad on öelnud, et burleskitantsija olemine tähendab enda avamist, et avastada oma vabadust ja jõudu. Kuidas sinuga?

Burlesk on mind mitmel moel vabastanud, kuid ma arvan ka, et hea burleskietendus, nagu igasugune kunst, ei saa olla ainult kunstniku enda võimestumine.

Mida võib burleskietendust vaatama minev publik oodata?

Parimal juhul väljakutset pakkuvat, meelelahutuslikku ööd teistes maailmades. Kui sa ei ole ettevaatlik, võib see täielikult elu muuta, nagu juhtus minuga.Kes on kes?Boylesque – burleski alažanr, kus mehed esitavad poisse ja feminiinsemaid meesrolle, manlesque’is aga mängitakse jõulisemaid meeskaraktereid.

soo-queer (inglise keeles genderqueer) on üldmõiste soolistele identiteetidele, mis jäävad väljapoole naine-mees lahterdamist. Soo-queer võib olla korraga nii naine kui mees (kahesooline), ei naine ega mees (sootu, sooülene) või liikuda kahe soo vahel. Queer on üldmõiste kirjeldamaks kõiki võimalikke seksuaalvähemusi.