Tõsi on, et näljase inimese pilk on terav, tajud õhkõhukesed. Õhus, selle aasta teisel päeval, viietunnisel lennureisil ma «Vagiina monolooge» lugesin. Hetkiti süvenevas, silmipimestavas suitsunäljas. Terava pilguga.

See raamat on rabav. Juba oma ideelt. Vast isegi idiootselt rabav. Kohati rõlge. Ja õõvastav.

Kallis Eve, millet sa räägid? Kallid naised, millest te räägite? Ja mis kõige olulisem – miks olete te NAISED, mitte inimesed? Tilu ei ole sünnidefekt, nii, nagu ka pilu mitte. Kurat, ma ei saa tõepoolest aru, kuidas on võimalik oma sugu ühtpidi nii totaalselt pühitseda, teisalt jälle ainuüksi oma soo pärast miljonisse kompleksi kukkuda. Seda häbeneda. Ning mõlemat, kusjuures, korraga. Vitu (kui sauterlikult, või saatürlikult, ütelda) pärast diskrimineeritud! - no tule till taevast alla!

Ma ei taha hakata karjuma ja paraleele tõmbama – et miks tuhvlialused mehed ei tee klubisid ja ei karju. See oleks sama totter, kui «Vagiina monoloogid» ongi. Või peaks ütlema Vagina Dentalis Monoloogid.

Vaadake – ma armastan ja austan naisi, nad on kõige ilusamad ja paremad, aga... Vagiina monoloogide vahel on see kuradi raske. Eve Ensler, raamatu tagakaanel: «Me hakkame mõistma, kui erilised ja kordumatud on naiste elud; kui eraldatud on naised ning kui rõhutud oma eraldatuses.»

Et siis nagu moto, või nii. No tõepoolest. See on ERITI LOLL JUTT. Ja suhteliselt loll raamat. Samas rabalalt elemuslik. Ehk ka ülbe. Selleks, et olla eraldatud ja rõhutud, ei ole vaja olla naine.