12.07.2007, 00:00
Ello Säärits "'Anna Haava"'
Ello Säärits;“Anna Haava”;Ilmamaa, 2007. 128 lk.
Meil juba pikka aega käibel oleva Haava-kuvandi loojale Ello
Sääritsale oleks takkajärgi mõttetu midagi ette heita. Ta
on olnud faktitruu ja empaatiavõimeline biograaf. Tõsi –
alustekstid, millele tema käsitlus toetub, turritavad sageli teravate
kaljurünkadena muidu hillitsetud tekstist välja. Ehk olnuks parem
ausalt tsiteerida, mitte toonaseid kuldsuid oma sõnadega ümber
jutustada?
Kuid see on maitse asi. Ütleme, et nii ongi
postmodernistlik. Peamine häda peitub hoopis muus: nimelt on
Sääritsa käsitlus jäänud pikka aega ainuvaldavaks. Ta
on ladestunud kõikvõimalikesse kõrvalväljaannetesse,
kanoniseerunud ja poetessile omamoodi kooriku peale kasvatanud, kammitsedes
biograafi ennastki. Huviline võtku lahti kas või Endel Priideli
aimeraamat “Piki Peipsi piiri” (1968!) – mida uut Haava
kujunemisloost me tollegagi võrreldes nüüdsest monograafiast
leiame?
Uje, vaesuse ahistuses, vananeva luulelaadiga, usulisse
müstikasse kalduv ja isiklike hädadega võitlev – see on
üks Anna Haava.
Kohe esikraamatuga uueks Koidulaks kuulutatud,
Peterburis õukonnakindrali lossis seltsidaamina teeninud, Postimehele
mitmest keelest kirjandust tõlkinud, läbi käinud pea
kõigi omaaegse Eesti vaimusuurustega, loomejõuline ka
kõrges vanuses – see on teine Anna Haava. Ja seda teist Anna
Haavat näeme Sääritsa tekstis liiga vähe või liiga
tuhmis esituses. Õnneks on raamatus rohkelt esinduslikke fotosid, mis
aitavad teksti vähenõudlikkust tasakaalustada. Neilt piltidelt ei
paista allaheitlik maanaine, vaid pigem uhke hoiakuga ilma ja inimesi
näinud daam. Poetess koos oma kaaskonnaga. Ürgjõuline natuur,
nagu Anna Haava kohta Leip-zigis öeldigi.
Oleks hea, kui selle
raamatu tõukel võtaks Anna Haavast kirjutada ka mõni
“noor ja vihane”. Kuigi radikaalsete seisukohtadega ei pruugita
tingimata nõustuda, aitaksid need tuhmistuvale portreele
väärilist sära tagasi võita.