Emoji’de reliogioosne folk?

Holly Herndon

“Platform”

(4AD/RVNG INTL)



Holly Herndoni albumi “Platform” – julgesti üks kaunimaid ja magusamaid tähtsatest eksperimentaalse lähenemisega 2015. aasta plaatidest – küljes on sada, võib olla tuhat, äkki isegi miljon väikest augukest, mille kaudu sellesse muusikasse siseneda. Ja seejärel seal omapäi ekselda või siis erinevate kaartide või giidide abil ekskursioonidele hiilida.

See digitaalsetest puhmastest koosnev muusika väldib konkreetset kuju ja keha. Ja on nüüdse aja põrandaaluses muusikas väga levinud kombel selline, et võib igal uuel kuulamisel varasemast teistsugusena tunduda, sest su tähelepanu võib kinni püüda mõni järgmine objekt südamiku ümber tiirlevast helimassist ja juhatada sind hoopis teises suunas. Ja “Platformi” teemad ja mured. James Ferraro kontseptuaalalbumi “Far Side Ritual” kõrval, mis musitseeris meid ümbritsevate digitaalsete olmehelidega, on “Platform” kui evolutsiooni järgmine etapp. Ilukõneledes mõeldes: uus etapp tehisintellekti arengus. Igal palal Herndoni plaadil on oma sünnilugu, teemad ja kaasmõtlejad, mille kõik märksõnad võiksid seletamiseks Areenis eraldi lehekülje võtta – guugelda (kas või “Platformis” endas) : net-concrete ja teoreetik Mat Dryhust, ASMR ja Claire Tolan, Twitteri poeet Spencer Longo, Suhail Malik, Hollandi disainistuudio Metahaven, Riiklik Julgeolekuagentuur NSA (viimasena mainitu jõuab vist guugeldamisetagi kohale?) –, aga kokkuseotult jätkab Herndon närvisüsteemi ja mõistusega liha, info ja tehnoloogia läbikasvamise teemat. Äkki on see sinu kehas “piiksuvate” sõnumiteadete (notification alert) sümfoonia.

Kõlalisteks sisenemisavadeks võib esmalt võtta näiteks vokaalitükikesed. Häälekatkendid, mis enamikul lugudest sees ja ümber lendlevad. Ja neid on palju. Mees-, nais- ja lapsehääled. Kiirendatud vokaalid ja masinas töödeldud vokaalid. Ma interpreteerin neid kui emoji’de hääli, kes laulavad inimkõrvale samavõrd harjumatus emoji’de keeles ja traditsioonilisi emoji’de meloodiaid.

Selle kõrval jätkub tõenäoliselt pikemaks uurimiseks seda, kuidas Stanfordis kompositsiooni erialal doktoritööd tegev Holly Herndon on pikkinud ulmeliste ja kiiskavate liustike ja järsakute vahele, khm, klassikalist kompositsiooni, viirastusi ooperist ja kirikumuusikast. Või katsuge lahti võtta albumi avang “Interference”. Justkui ühel ja samal ajal mängiks Laurel Halo, Arca, Fatima al Qadiri, FKA twigs, täiskasvanute PC Music, kildudeks plahvatanud Enya ja mingi mahedam techno maheda bassikäiguga.

Musikaalselt standardsemas otsas on plaadi kõige laulum laul “Morning Sun” – põbisevale-pubisevale vokaliisile ehitatud armastuslaul. Selle vastasotsas “Lonely at the Top” – mis on kuuldemäng, kuidas miljardär spaas massaaži- ja hingeravisessiooni veedab ja mida sa kunagi looks ei suuda pidada, hoolimata sellest, et kõik helid – sosinad, veevulinad, hingamised, mööblinaksud, plaksud ja muljumised nahal – kõrvukõditava miljöö loovad.

Ma olen kindel, et kui “Platform” 1000 aasta pärast arheoloogiliste kaevanduste käigus leitakse ja sellelt heli kätte saadakse, peetaks seda kas teise aastatuhande alguse folkmuusikaks või religioosseks palvemuusikaks. Ja praegusel ajahetkel – praegu on see ideaalne näide, kuhu muusika on liikunud ja kuhu ta veel teel võib olla.