Evelin Ilvese pätsikesed
Grafoloogia esoteerilisema suuna järgi saab inimese psühholoogilise portree visandada pelgalt tema allkirjanäidise järgi. Evelin Ilves on oma leivaraamatus signeerinud sissejuhatava teksti. Allkiri on kaunistatud väikese südamekesega. Niisugune kaunistus võib viidata inimese kõrgesti arenenud esteetikameelele, kuid võib olla ka märk välise tähelepanu ja heakskiidu otsimisest, leiavad tähemärkide muukijad.
Aga lubame endal horoskoopide ja ennustuste laineharjal minna veel esoteerilisemaks: Evelini raamatusse kogutud kaheksateistkümne leiva-saia retseptist suurem osa on sellised madalad ja kiitsakad pätsikesed, nagu kaapekakud. Nende krõbedalt pinnalt võiks ju nii mõnegi kaugeleulatuva üldistuse lendu lasta, aga jäägu need koorukesed anonüümsetele tarkadele närimiseks.
Ei saa siiski peast mõtet, et niisuguste kõhnade klibakate peal oleks me rahvasugu küll välja surnud. Aga tänapäeva-eestlasele sobivad need hästi – elus püsimiseks pole ju enam vaja aovalgel, vikat üle õla, leivatükk taskus, põllule minna. Tööd tehakse nüüd peaga ja searasvaga võileivad kasvataksid vaid tagumiku taha. Tervisliku toidu eestkõnelejana on Ilves on oma kaheteistkümne aasta pikkusel leivaküpsetamise rännakul jõudnud välja ka poppide gluteenivabade leibade juurde – nii tunnevad ennast tema köögis spelta ja rukki kõrval hästi ka kookoshelbed, mandlid, maisijahu ja psüllium. Iidne ja moodne.
Aga see pole (ainult) retseptiraamat. Siin tahavad kokku saada “aegadeülene tarkus, igavikuline ilu”. Ilu muidugi ei ole igavene ja tarkus on ka väga konkreetselt seotud hetkega, mil teda vaja on. Tagantjärele tarkusega pole midagi peale hakata. “See raamat võiks olla nagu peegel – kui sinna vaatame, "tunneme oma Eesti ära”, unistab Evelin Ilves eessõnas. Ta on raamatusse, fotode peale (fotograaf Katrina Tang, stilist Karolin Kuusik, makeup Katrin Sangla, viimased kaks ise ka piltidel) enda kõrvale palunud terve rea tegusaid Eesti naisi. Seal nad siis seisavad kõrkjates või metsalangendikel, päikeseloojangus või -tõusus, räägivad sellest, mida leib neile tähendab ning peaksid kuidagi meie Eestit peegeldama. Kakskeelne raamat vihjab, et mitte ainult eestlastele, vaid ka neile, kes väljast Eesti poole vaatavad.
Ainult et see kõik mõjub vaatamata ökopaberile ebasiiralt. See mõjub nagu stilistide ja meigikunstnike abiga valminud imago-toode. (Esileedi “ilo ja vägi” brändi aitab kujundada ka disainer Dan Mikkin). See on pseudomütoloogia, kus iseennast teadlikult igavikku kirjutatakse. Ajakirjanduse tähelepanu on ju mööduv ja ajalik, ilust ja tarkusest juba rääkisime. Raamatukultuur aga püsib. Leivaküpsetamise igivana kunsti valdamine annab autorile kätte veel ühe igatsetud igavikuvõtme, sidudes presidendi-institutsiooni ajalikud hüved kõige olnu, oleva ja tulevaga.
