Sel aastal loobus kuraator Peeter Raudsepp võimatust missioonist ja paiskas lavadele hoopis homsed tegijad: kogu tudengkonna kõigist teatrikoolidest. Diplomi- ja muud koolilavastused, ühekordsed etendused ja teatrihariduse konverents määrasid Draama peateema. Eks see mõneti teatriringide siserõõm ole, kes muu jaksab lisaks profiteatri meeletule produktsioonimassile ka tudengitöil silma peal hoida. Aga samas – miks ei võiks kord aastas teatraalid oma klanni asja ajada? Pealegi selgus, et Tallinna, Tartu ja Viljandi teatriharijad ei ole kunagi ühes ruumis asju arutanud!

Kõigi teatri-, koreograafia- ja isegi teatrikriitikatudengite ühislavastus “Piiri peal ehk nii me oleme” oli samuti õnnestumine, ehkki hinnang sõltub vaataja estraadilembuse ja teema läheduse astmest. Esimeses vaatuses parodeeriti teatriõpet, teine ja tugevam pool oli aga hea noore dramaturgi Mehis Pihla tekstil põhinev lavastus, kus Lutsu “Kevade” abil Eesti teatrite lavadel ja publiku poolel toimuvat järele aimati. Väga tabav oli Reformierakonna juhatuse järjekordne kriisikoosolek – täiesti Teater NO99 tasemel kiirreageering praamihanke teemadel, kust leiti ka geniaalne link “Kevadesse”: eks Tõnisson selle praamihanke põhja lasi. Liina Tõnisson siis.

"PIIRI PEAL EHK NII ME OLEME": 101 teatri-, koreograafia- ja teatrikriitikatudengi koostöös valminud etenduskunstide eluolust rääkiv lavastus.

Lisaks kuraatoriprogrammile on Draamal alati ka teisi, seekord lausa neli programmi. Aastaauhindade programm ja omadramaturgiaga Balti Teatri Foorum koondasid suurlavastusi, Vaba Lava ja Uue Tantsu showcase’id lisasid alternatiivi. Sellises külluses jääb pilt fragmentaarne ja peamine võimalik järeldus on klišeelik “küll ikka Eestis tehakse palju ja erisugust teatrit”. Sisuliselt on see päris tore järeldus, sest heas mõttes nišistumist, eri meetodite kasutamist ja väiksemale publikusegmendile keskendumist ongi viimastel aastatel palju juurde tulnud.

Üks aina kasvav trend on kohatundlik teater. Selle üks vorm – publiku vedamine põnevatesse mängupaikadesse – on tänaseks saanud kindlalt Eesti (suve)teatri rahvusspordiks, mille üks väljapaistvamaid sooritusi oli sellesuvine Anne Türnpu ja Eva Klemetsi “Isuri eepos”.

Veidi värskemalt Eestisse jõudnud trend on loobuda ühest mängupaigast ja hoida publik liikumises. Augustis esietendus Tartus “Odysseia”, Draamal sai näha Labürintteatri ja Uue Teatri koostööd “Mõtteaines” ja tudengite lavastatud “Pärismaalaste paaritumismänge”. Kõigis kolmes avastati koos publikuga Tartu linnaruumi. Kohati jäädigi pelgalt retkeks, aga parematel hetkedel loodi ka teatrimaagiat.

Uue Tantsu showcase tõestas aga, et tantsuteatriga on meil päris hästi. Viimastel aastatel teemaks tõusnud muret noore põlvkonna kadumise osas leevendas Rene Kösteri esimene soololavastus “Tzion”. Kui koreograafi koostatud lavastuse tutvustus kiskus pingutatud diibipanemiseks, meenutades noorte kunstnike esimesi näitusi saatvaid “kontseptsioontekste”, siis laval mõjus Köster just vastupidi selgelt, intensiivselt, kommunikatiivselt ja veenvalt.

Fragmentaarsest valikust on üldistusi raske teha, aga mõned lained, millel Eesti teater kõigub, siiski eristusid. Näiteks Teater NO99 edu ­Avignoni teatrifestivalil tõestab, et nemad on kahe jalaga tänapäeva Euroopas ja tabavad trende. Von Krahl oli aga uue trupi ja uue ajastu lävel olles põhjendatult nostalgiline ja näitas “Budapestis” vana armsa trupiga võrratut atmosfääriloomise oskust. Juhan Ulfsaki suurepärased rollid mõlemas lavastuses ühendasid need kaks suunda.

Teistes nähtud lavastustes torkas silma kihk mõtestada Nõukogude aega. Vaadates ühe päeva jooksul Tartu Uue Teatri ja Viljandi Kultuuriakadeemia poolt tinglike vahenditega loodud ajastupilti “1987” ja Vanemuise kergelt nihestatud realismisugemetega “Estoplasti”, hakkasid need paratamatult koos tööle. Mõlemad jõudsid lavaaja lõpuks üleminekuaja muutuste keerisesse ja mõlema lõpplahendused mõjusid kummastavalt ja üldse mitte üheselt rahvuslik-eufooriliselt.

Ivar Põllu lavastatud ja festivali publikupreemia võitnud “1987” puhul töötas ka uus mängupaik, ERMi uue hoone hoidla, võimalikele tähendustasanditele tugevalt kaasa. Hirmutavas ja tühjas kolossis Raadi ehitustandril oli publiku jaoks esimeseks kõvaks katsumuseks väikese Eesti asja ülesleidmine ja seejärel orienteerumine pimedates betoonkoridorides varjendi moodi ruumi, kus armsad veidrad olendid, noored Nõukogude eestlased omasoodu toimetasid. Kogume Eesti kultuuri Tartu serva hiigelvarjendisse peitu, võõra väe eest varjule? Pealiskaudsel vaatamisel võis mõnele väliskülalisele või ka noorele eestlasele jäädagi mulje, et enamik ärkveloleku ajast veedeti Nõukogude Eestis gaasimaskides – Draama programmist vähemalt kolmes lavastuses neid kasutati.

IVAR PÕLLU “1987”: ERMi uue hoone hoidlas toimunud lavastus võitis Draama festivali publikupreemia ja lavastuse trupp sai Martell Cognaci poolt auhinnaks viiepäevase inspiratsiooni- ja puhkusereisi Prantsusmaale Martelli konjakimõisa.

Lisaks rääkis Nõukogude ajast Mats Traadi Harala elulugudel põhinev “Tõde, mida ma olen igatsenud”, mille lavastaja, Läti päritolu ­Vladislavs Nastavševs pälvis festivalil ka parima lavastaja tiitli. Nastavševsi põlvkonnakaaslased, “Esto­plasti” autor Andra Teede ja lavastaja Sander Pukk on sündinud vastavalt 1988. ja 1984. aastal. Ootan põnevusega mõnelt vanema põlve teatri- või ühiskonnauurijalt koondanalüüsi noorte teatritegijate vaatest Nõukogude ajale. Kas näiteks “Estoplasti” grotesk oli lihtsalt tegijate esteetiline eelistus, või saaks siit järeldada midagi vabas Eestis kasvanute Nõukogude aja tunnetuse kohta?

Mis on aga saanud hädast festivali keskse idee pärast? Vaat seda ei tea hetkel vist keegi. Ja kui uut päästvat ideed koos ohtra energiaga kusagilt ei vallandu, võib Draama 2016 ka üldse ära jääda.