Autor Heidi Sarapuu. Mängivad Maarja Jakobson, Väino Rast, Anne Velt, Ilona Sillamaa, Andres Liivak, Peeter Kaljumäe. Esietendus 3. ja 4. oktoobril 2006 Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses.


Teater Varius, s.t Heidi Sarapuu teater, saab varsti kakskümmend aastat vanaks. Ta on laulva revolutsiooni sünnitis, üks tollaseid kultuuripärandi elluäratajaid, kes on leidnud koha ka tänases päevas. Sest selgus, kultuur vajab ka vabas Eestis vahetpidamata äratamist, just nagu oleks teadvuse ja une piiril hõljumine midagi kultuurile eriliselt iseloomulikku.

Vahel mõtlen, kes on üldse Heidi Sarapuu, see alati kuhugi kiirustav ja ühtelugu kergelt ähmis naine, aga vastata ma ei oska. Igatahes on ta häbeliku amatööri ja paadunud vana tegija salapärane segu. Mul on võtnud pikki aastaid, et julgeda ennast Tuglase elus ja loomingus koduselt tunda, aga siis tuleb Heidi Sarapuu ja visandab käigult Tuglase 120. sünniaastapäevaks näitetüki "Tänu tulemast!". Ja paigutab selle Nõmmele Adsoni (s.t ka Tuglaste) maja seinte vahele, nii et kõik hakkabki elama. Ei loe, et traageldused on näha ning Tuglaste ja Eesti elu veerandsajandist (1944-1971) libisetakse umbes tunniajalises näidendis põgusalt üle. Aga see, mis tsitaatide kollaažtehnikas on välja valitud, on ajalooliselt ja hingeeluliselt õigustet, intuitiivselt tabav. Ja see puudutab niihästi Tuglase, Vilde ("Tervist, härra Vilde!") kui ka H. C. Anderseni ("Jutustan teile oma lugu...") käsitlemist Variuse teatris.

Heidi Sarapuu teater ei vajuta klassikutele algupärast kunstipitserit, vaid mängib äratundmisele, teenindab kirjanikke sobiliku austuse ja sõbraliku irooniaga, toidab traditsiooni. Nii ka nüüd - Tuglas loeb meile oma tekste, kusjuures üks, musta laeva ootamise pala saab ootamatult vägeva tähenduse. Ja Elo, mõistagi ideaalne abikaasa ja sõber, kelle kuvand Maarja Jaksobsoni sulavas tõlgenduses nihkub juba Vilde päikesenaiste sfääri. (Aga olgu see siis kättemaksuks Mart Kivastiku "Põrgu värgis" ringi kargava üligroteskse Elo eest.)

Etenduse suurima üllatusena elustub Muia Veetamm (Ilona Sillamaa), mõnda aega Tuglaste juures elanud entusiastlik nõukogude noorluuletaja. Kelle vastand lõpmatuse teisest otsast on paaril korral ukseavasse ilmuv Underi kalbe vaim (Anne Velt). Peeter Kaljumäe teeb oma abstraktse Seltsimehe rolli tuntud hääduses, Andres Liivak kehastab aga täiesti konkreetset August Eelmäed, kes on saatusest määratud Tuglase Suureks Teenindajaks. Nii et tähistagu etendus veidikene ka August Eelmäe 75. sünnipäeva!

Kahtlemata on kõige raskem mängida Tuglast ennast. Väino Rastil siiski õnnestub vahendada Tuglase enesekeskset esteedipühendumust nii, et see muutub traagiliseks ja naeruväärseks just klassikule sobival määral.

Lõpuks üks vana muuseumitöötaja soovitus: kõigil eesti kirjanikemuuseumidel võiksid olla oma õdusad "vaimude tunnid", mis kunagi Jannseni majas alguse said. Need peaksid kuuluma n-ö püsiekspositsiooni koosseisu - koos tarviliku finantseerimisega. Nii et muuseumid oleksid pisut ka nagu teatrid ja teater - see on ju eesti rahva pühakoda. Vildel ja Tuglasel näiteks praegu on selline "tund", kusjuures publikuhuvi osutab, et etendusi võiks olla pal ju tihedamalt. Tõsi küll, Tammsaare asjus olen skeptilisem. Minu arust Tammsaare isikut ei saa lavale tuua, see lõpeb läbikukkumise või jumalate kättemaksuga. Aga pole võimatu, et Heidi Sarapuu oma intuitsioonist toetatud kartmatu põgususega sellegi töö ära teeb.