Jörg Buttgereit (51, väikesel pildil), sõltumatu õudusfilmide režissöör, on mitmes intervjuus öelnud, et tänasel Saksamaal puudub õudusfilmide väntamise traditsioon.

Mis on pealtnäha kummaline, sest möödunud sajandi 20. aastatel olid sakslased selles valdkonnas tooniandev rahvus. Võtta näiteks F. W. Murnau filmiklassikasse kuuluv “Nosferatu, õuduste sümfoonia” või miks ka mitte Fritz Langi “Metropolis”, eriti aga tema “Väsinud surm”. See kõik on kadunud hiilgus, kuldne minevik. Tänasel Saksa filmitööstusel pole mitte midagi samaväärset ette näidata. Pole isegi kolmandajärgulisi filme sellest valdkonnast.

Seega tuleb HÕFFil linastuvat Buttgereiti ja tema kahe mõttekaaslase – Andreas ­Marschalli ja Michal Kosakowski kassettfilmi “German Angst” (2015) pidada millekski õige erandlikuks.
Võib-olla on juba filmi nimesse – “saksa hirm”, “saksa äng”– kätketud vihje. Võib küsida, kas sakslastel on hirm õudusfilmide ees. Ja kui nii, siis kustkohast tuleb see hirm?
Nagu paljude muudegi nähtuste puhul tänasel Saksmaal võib ilmselt siingi vaadata põhjuste otsimisel natsi-aegadesse. Hitleri-Saksas eelis­tati rahvale näidata komöödiaid, melodraamasid ja muud meelelahutuslikku. See oli riiklik poliitika.

Ilmselt olid ka mõned sügavamad põhjused. Varased õudukad olid suguluses ekspressionismiga, ja kuna see oli keelatud kunstivool, siis ei jäänud keeld mõjumata ka kinole. Kindel on see, et Fritz Langi filmid olid kõigi nende kaheteistkümne pruuni aasta kestel keelatud.

Sakslaste maitse ei muutunud Hitleri-ajastu lõppedes. Siin võiks juba kahtlustada sõjatraumat. Mitte ainult suurlinnade pommitamisel saadud hingehaavasid, vaid ka sõjajärgse poliitilise denatsifitseerimise ja ideoloogilise ümberkasvatamise sihikindla programmi raames saksa elanikkonnale näidatud koonduslaagrite õudusi. Nii ringvaadetena kinoseansside alustuseks kui ka organiseeritud ekskursioonide käigus. Tegelik elu ületas kõik õudused, mida filmifantaasiad võiksid pakkuda.
Mingil määral jätkus see 1970.–80. aastail, kui läänesaksa kooliõpilased käisid ekskursioonidel endistes koonduslaagrites, pidid koolitunnis kuulama ja vaatama sellest põhjalikke ülevaateid. Ameerika õudusfilmidele oli nende juurdepääs samas takistatud.

Buttgereit on ühes intervjuus maininud, et kui õudusfilmid on Ameerika teismeliste elu igapäevane osa (seal eksisteerib teismelistele vändatud õudusfilmide kultuur), siis Saksamaal pannakse sellistele filmidele piirangud. Koonduslaagritele jah, “Elm Streetile” või “Halloweenile” ei.

Vastuseis õudukatele avaldub ka selles, et Buttgereiti, valdkonna tunnustatud meistri tööd on valminud hobina ja eraannetuste abil.

Hoolimata sellest, et Buttgereit saavutas filmidega “Nekromantik” (1987), “Nekromantik 2” (1991) ja “Schramm” (1993) fännide hulgas kultusrežissööri staatuse, ei tõtanud talle ükski Saksa filmikompanii töölepingut pakkuma. Elatist teenib Buttgereit teatrilavastajana.

Kassettfilmi “German Angst” kolmest osast on esimene tema tehtud, pealkirjaga “Final Girl”.

Teismeline plika lõikab hekikääridega oma isal suguelundi ära. See on filmi sisu. Taustal räägib üks hääl sellest, kuidas pidada merisigu. Tüdrukul on need loomakesed tõesti olemas. Merisigade kastreerimine ja isa riista mahalõikamine näikse olevat mingis olemuslikus seoses. Võib-olla on see kättemaks seksuaalse ärakasutamise eest. Ja veel muidugi feministlik sõnum – Buttgereit on väitnud, et tema õudukates pole naised ohvrid, nagu nad kipuvad tüüpiliselt olema, vaid vastupidi – nad on aktiivsed tegelased. Tõepoolest, nad haaravad terariistad ning kujundavad inimsuhted, kehad ja kõik muu, mis nende haardeulatusse satub, radikaalselt ümber.

Mina ei tahtnud Buttgereiti teost lõpuni vaadata – nagu ka ülejäänud kaht osa selles verises “karikakramängus” –, aga see, mida ma nägin, tõi millegipärast meelde prantsuse kunstniku Orlani teose “Sõja päritolu” (L’Origine de la Guerre, 1989) – pilt kujutab erigeerunud peenist. Ja see omakorda on parafraas enam kui sada aastat varem maalitud ­Gustave Courbet teosele “Maailma päritolu” (L’Origine du monde, 1866), mis kujutab naise suguelundit.

Lahendus on kastreerimine?

Ma ei tea, mida õudusfilmide režissöörid õigupoolest öelda tahavad.

Igaühel on võimalus minna ja ise oma arvamus kujundada.

10. Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival (HÕFF) toimub 23. aprillist kuni 26. aprillini 2015 Haapsalus. Vaata lisa http://2015.hoff.ee/.

Saksamaa 2015.

Režissöörid Jörg Buttgereit, Michal Kosakowski, Andreas Marschall. Osades Jörg Buttgereit, Milton Welsh, Katja Bienert, David Masterson, Denis Lyons, Annika Strauss jt.

Linastub HÕFFil 24. aprilli südaööl programmis “Friikidele”.