Inimese nurgake: Irving Penn

                 
Eesti Ekspress
Inimese nurgake: Irving Penn
Helilooja Igor Stravinski: 1948, New York.
Moderna Museet, Rootsi © Condé Nast Publications, Inc.
Selleks, et luua isikupäraseid portreid ja lavastusi, vajas Ameerika fotograaf Irving Penn ainult üht pisikest ruumi, kirjutab Birgit Püve.

“Kui tundlikud inimesed seisavad silmitsi portreekaameraga, manavad nad ette näo, mida nad tahaksid näidata maailmale... Väga tihti on see, mis fassaadi taha jääb, palju haruldasem ja imeväärsem kui subjekt ise teab või julgeb uskuda.”

Need 1975. aastal öeldud sõnad kuuluvad Ameerika fotograafile Irving Pennile (1917–2009), kes kogu oma elu jooksul palju tundlike ja tuntud inimestega kokku puutus, aga ise varju eelistas jääda. Kuigi Penn on kuulus just ajakirjale Vogue pildistatud moefotode, portreede ja lavastustega, mida ta tegi terve elu (esimene kaanefoto ilmus 1943 ja viimase tegi ta 2004, viis aastat enne oma surma), käis konkreetne mõttekäik eelkõige tema portreeloomingu kohta.

Hiljuti Kumus avatud Penni ülevaatenäitusel “Üks ja mitu maailma” esitatud tööd annavadki võimaluse piiluda 20. sajandi moe- ja portreefotograafiat oluliselt mõjutanud Irving Penni mõttemaailma. Kuna Penn andis üldse väga vähe intervjuusid, on ta võrdlemisi vähe ka maailmaga oma mõtteid jaganud.

Näitusel on väljas 50 aasta pikkuse ajavahemiku käigus tehtud, Rootsi Moderna Museeti kogusse kuuluvad fotod tema tolle aja olulisematest seeriatest. Just Rootsi muuseumile annetas tööd Penn 1995. aastal oma rootslannast abikaasa, supermodell Lisa Fonssagrives-Penni mälestuseks.

Penni pealtnäha minimalistlik viis esemeid ja inimesi portreteerida – sealhulgas kuulsaid inimesi, kellele maski taha varjumine võib tunduda juba osana isiksusest – on oma lihtsuses geniaalne. Haiglat meenutavas valgete seinte, hallide uste ja kulunud põrandatega Manhattani stuudios pildistas ta suure osa oma portreedest. Ent koduateljee tingimusi püüdis ta matkida isegi reisidel, mil ta püstitas ajutise stuudio ning kutsus sinna oma pildistatavad, kui vaja, siis ka Uus-Guinea või Dahomee kohalikud. Rääkimata mootorratastel põrguinglitest või San Francisco hipidest...

Mõnikord kasutas Penn aga ebahariliku võttena ainsa stuudiokujundusena tooli, mille peale oli pandud vaip.

Iga nõudliku portreefotograafi ülesanne on saavutada pildistamise käigus hetk, kus pildistatav end unustab ja oma olemuse paljastab. See enda loodud väike ruum jäi Pennile kohati isegi liiga suureks – nii läks ta ühteainsasse nurka. Penni – eriti 1940. aastatel ekspluateeritud – meetod, kus portreteeritav paigutatakse toanurka, on ühtlasi psühholoogiline võte: inimene, kes on stuudios ilma vähimagi toetava butafooriata ja nurka aetud, viskabki lõpuks maha kõik maskid ja maskikesed ega etenda enam kedagi teist. Ta vaatab fotograafi – ja tema kaudu maailma – ausalt ja alasti, nagu ta on.

Teada on, et vaikse loomuga Penn ei juhendanud oma pildistatavaid üleliia. Teinekord võis ta inimeselt soovitud ehedama efekti saavutamiseks lihtsalt küsida: “Mis tunne on, kui sulle jõuab kohale, et sind vaatab praegu 1 200 000 silmapaari?”

Penn pidas silmas Vogue’i lugejaskonda ja kasutas seekord nurka ajamiseks sõnu. Kui mitte varem, siis pärast seda küsimust võttis tema modell end kindlasti kokku.

Irving Penni näitus “Üks ja mitu maailma” jääb Kumus avatuks 6. oktoobrini 2013.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Märksõnad:
Nimi
Kommenteerimistingimused