Just nimelt Instagram oli esimene mõte, mis hüppas mulle pähe, kui nägin esimest korda Tõnis Saadoja suuremõõtmelisi fotorealistlikke õlimaale polaroidfotodest. Ei teagi, kas peaksin sellise labase seose pärast häbenema või mitte, kuid tõepoolest – mul pole kunagi endal polaroidkaamerat olnud. Minu jaoks seostub see hipsterite pidude, mitte lapsepõlve tähtpäevadega. Mina ei mäleta 1980ndaid, ei mäleta gaseeritud vee automaate ega isegi viilutamata saia. Ometi meeldis mulle väga Tõnis Saad­oja näitus ning, nagu heale kunstile kohane, tundus mulle, nagu räägiksid need maalid just nimelt minuga.