Kurosawa (1910–1998) kolme­kümne kolmest filmist linastub seekord seitse aastaist 1949–1990. Kuulsaim on ­muidugi “Rasho­mon” (1950), mis tegi eurooplastele tuttavaks Jaapani ekraanikunsti (pälvis nii Kuldlõvi Veneet­sias kui võõrkeelse filmi Oscari). See esitab nelja pealtnägija lood ühest mõrvast. ­Toshiro ­Mifune peaosas tegutseb välkkiirelt ja filmi tagasivaated vaidlevad sellega, mida ekraanil nägime. 1950ndatel oli Kurosawa kõige kineetilisem märuli­stseenide lavastaja maailmas. Kõik neli tegelast näevad sündmust omamoodi, inimesed ei suuda iseendast kõnelda oma tegusid ilustamata.

Kohe pärast “Rashomoni” lavastatud filmis “Ikiru” (1952) otsustab vähihaige Tokyo linnavalitsuse ametnik teha enne surma üheainsagi väärt teo. Tema sõbrad näevad selles vaid allakäiku, mees aga teeb läbi eneseleidmise. Pikk film, 143 minutit, kuid väärib vaatamist

Kunstiõpilasena sai Kurosawa innustust lääne kirjandusest ja kunstist, Jaapanis on talle ette heidetud liigset läänestumist (näiteks suurte plaanide kasutamine). Vanast samuraide perest pärit Kurosawa lavastatud samuraiklassika “Seitse samuraid” (1954) ja “Yojimbo (1961) on kaveritena tekitanud mitu ameerika kuulsat populaarfilmi. “Peidetud kindlus” (1958) inspireeris George Lucast “Tähesõdade” tegemisel.

Tallinnas kinos Sõprus 2.–8. oktoobrini.