Jaan Ruus soovitab  “Sokurovi hääl”

Soomlanna Leena Kilpeläinen (55) tutvustab meie kinodes režissöör Aleksandr Sokurovi (63) loomingut ja vaateid maailmale värskes dokumentaalis “Sokurovi hääl”(Soome/Eesti/Saksamaa 2015). Katkeid oma kahekümnest aastail 1975-2011 tehtud filmist kommenteerib Sokurov ise, andes sel moel tagasipeegelduse oma pea 40aastasele loometööle. Ohvitseri poeg Aleksandr Sokurov polnud dissident, tema filmide ainevalik lihtsalt ei sobinud nõukogude võimule, mis püüdis tegelikkust lakeerida ja luua sellest optimistlikku võltspilti. Kui Sokurov filmis uraanikaevandust, kus töötasid vangid, ja selle kõrval asuvat hullumaja, ei saanud seda ju loomulikult kinos näidata!

Perestroika vabastas Sokurovi riiulile pandud dokumentaalfilmid. Kuulsuse tõid talle viis mängufilmi. “Vene laegas” (2002) loob Talvepalees filmitud üheainsa 96minutilise pika kaadri abil pildi Vene keisrikoja ajaloost. Võimujanu patoloogiat kujutavad groteskses laadis filmid Leninist ( “Sõnn”, 1999), Hitlerist (“Moolok”, 2001) ja Hirohitost (“Päike”, 2004). “Faust” (2011, Veneetsias Kuldlõvi) näitab jälestusväärsena nii Fausti kui Saatanat. Sokurovi filmide stseenid ja kaadrid on sümbolitest tiined ja äärmuseni tihendatud. Pikkade kaadritega aeglase rütmiga painavalt ekspressiivsed metafüüsilised filmid pole kergesti talutavad.

Aga miks vaadata Kilpeläineni dokumentaali? Sokurov esitab selles enda häälega oma elu- ja kunstivaateid: kõrgeim väärtus on inimene, inimelu ei tohi mitte mingite ideoloogiate nimel ohverdada, usk, mis õhutab vägivalda ja ülistab sõjakangelasi, on inimvaenulik, elule annab mõtte kunst. Sokurov on omaaegse (vene, aga mitte ainult vene) nõukogude intelligentsi üks tüüpesindajaid kinos. Selle intelligentsi esindaja, kes pidas end rahva südametunnistuseks. Ja keda rahvas, kellel ei olnud midagi peale lootuse olla ülendatud kunstis ja kultuuris, usaldas.

Nõukogude ajas on peidetud saladusi. Meie siin Eestis oleme ehk üle saamas okupatsiooni ja küüditamise traumast. Kuid ka meil olid oma Sokurovid. Peaksime neid paremini nähtavaks tegema ja mõtestama, kasvõi dokumentaalides, nagu tegi soomlanna.

Tallinn – Artis ja Sõprus; Tartu – Ekraan; Narva – Astri