Et aga noores eas oli kombeks häid raamatuid mitu korda lugeda, on meeles üllatavalt palju. Raamat algab repliigiga “Kõige tähtsam on tervis!”. Man joonistus puhvdresside ja murumütsiga poisist, jalgpall kaenla all, kes oma musklile osutab. Vastus: “Ei, kõige tähtsam on pea õlgadel!” Seda ütleb kiitsakas prillide ja raamatupakiga kahupea, kes mõistagi otsmikule näitab. Peagi ilmub välja doktor – kittel, stetoskoop, kikkhabe – ja hakkab poistele õpetama, et mõlemad on tähtsad. Et sporti peab tegema, et pahu asju ei tohi, õigel ajal tuleb magama minna jne.

Kõik see käib illustreerivate lugude kaudu, misjärel doktor toob esile teaduslikud faktid, mis on mõistagi “nõukogude teadlaste poolt välja selgitatud”.

Näiteks käraka ja tubaka kahjulikkusest pajatades tuuakse sisse ühe poisi isa. Selline Georgi Vitsini moodi lohakavõitu välimusega seltsimees, kes ausalt tunnistab, et ikka tuleb ette. Läheb siis inimkatseks: “Siin on teile sada grammi viina, vabandust, aga suupistet ei ole” (sõna-sõnalt!). Siis pidi isa midagi täpsust nõudvat tegema ega saanud hästi hakkama. Mispeale lubas ümber kasvada ja käskis poega tervist hoida.

Suitsetamise koha pealt on just sest raamatust meelde jäänud surmav arv sigarette – 62. Vastavas loos esines “grupp tegevuseta isikuid”, kes vist 1932. aastal Biarritzis teinud suitsetamisvõistluse, võitja suutnud 62, peale tema surnud veel hõbe ja pronks.

Meeles on ka lugu Budjonnõist, kes käskinud enne otsustavat lahingut oma väsinud võitlejatel magada. Andnud aega 240 minutit, sest see tundub pikem aeg kui 4 tundi. Järgneb selgitus une kasulikkusest.

On ju lahedam praeguste tervisearendajate määgimisest. Kui sinane lustlik teos uuesti välja anda ja igale koolilapsele pihku pista, oleks see tõenäoliselt kordades odavam Tervise Arengu Instituudi ülalpidamisest.