Juudi rehepapid Nõukogude Ühendriikides
Boris Fishman
“Asenduselu”
Tõlkinud Hels Hinrikson. Hea Lugu. 2015. 452 lk.
Kui natside sõjakuritegude tõttu juutidele kannatuste eest valuraha maksva Saksamaa fondi pakkumine jõuab Slava Gelmani vanaemani, siis on tema jaoks juba kahjuks hilja. Ta on surnud. Slava perekond elab New Yorgis Brooklyni linnajaos, samas, kus teisedki 1980ndatel, veidi varem ja hiljem Nõukogude Liidust, seejärel Venemaalt emigreerunud juudid, venelased, ukrainlased, valgevenelased jt. Slava vanaisal Jevgenil, kes küll natside koonduslaagrisse ei sattunud ning kes ennast sõja eest hoopis Usbekimaal varjas, ajab selline ebaõiglus harja punaseks – kuna ta “ei kannatanud nii nagu vaja”, siis ei saa ta ka valurahale avaldust esitada. Leidlik vana juut räägib ajakirjanikuna töötavale ja kirjanduslike ambitsioonidega pojapojale augu pähe, et ta hakkaks fondi avalduste täitmiseks vajalikke “kannatuslugusid” välja mõtlema. Klientidest puudu ei tule, sest igas Brooklyni juudiperekonnas on nii kannatusi kui vajadus lisaraha järele.
Minskis sündinud Boris Fishmani debüütromaan “Asenduselu” (2014) sai Ameerika Ühendriikides sooja vastuvõtu osaliseks. Fishman ise asetub nii vanuselt, perekondlikult taustalt kui kirjanduslikult stiililt ühte ritta juba varem kirjandusliku tuntuse saavutanud Leningradis sündinud ameerika kirjaniku Gary Shteyngarti (snd 1972) ja Moskvast pärit Lara Vapnyariga (snd 1971). Kõik kolm käsitlevad Nõukogude Liidust Ameerika Ühendriikidesse emigreerunud juutide eluolu satiirilises võtmes, kõigi kirjutisi on avaldanud ka mainekas ajakiri The New Yorker. Kolmik on tekitanud juba vene-juudi-brooklyni-teemalise kirjandusliku ületootmise, kuid mingil põhjusel on neist hiliseim kirjandusse tulija Fishman osutunud eesti keeles esimeseks tõlkepääsukeseks.
Neile, kes on nõukogude elu oma silmaga näinud, on Fishmani kirjeldatud maailm mõistetav ja arusaadav. Nõukogude juudid, kes Ühendriikidesse emigreerusid, tekitasid Brooklynis vene linnaosa, kuhu kandusid üle senised tavad ja kombed. Nii nagu Nõukogude Liit oli vältimatu pahe, on seda ka Ühendriigid. See on nagu halb ilm, mis tuleb võimaluse korral rehepaplikult üle kavaldada, et jätkata traditsiooniliselt tihedat kogukondlikku suhtlemist. Elu mõte on omadega kokku hoidmises. Ometi ei saa seda nimetada patriarhaalseks elulaadiks, sest elu põhiraskus on naiste õlgadel. Nagu raamat ütleb, kaitsesid mehed perekonda rasketel aegadel, kuid naised hoidsid üleval perekonda.
Slava Gelman sümboliseerib neid nõukogude juudi hilisemigrante Ühendriikides, kes tahavad vanavanemate ja vanemate elulaadi maha raputada ja saada ameeriklasteks, mida iganes see siis ka ei tähendaks – kellele oma limusiinifirmat, kellele töökohta Manhattanil. Nende vanavanemad sellest huvitatud ei ole ja näevad suurimat hüve endise elulaadi säilitamises, nõudku see kas või kavalalt ette planeeritud abielusid rivaalitsevate perekondade vahel. Slava kõigub Brooklyni ja Manhattani, väljamõeldud asenduselulugude ja maineka ajakirja Century (mõtle: The New Yorker), võimsa ploomikujulise tagumikuga lapsepõlvesõbratari Vera ning kassilikult nõtke ja woodyallenlikult tundliku töökaaslase Arianna vahel.
Raamatu lõpuks on Slava paratamatult sunnitud tegema valiku väljamõeldiste ja tegeliku elu vahel, vale ja tõe vahel. Ka selles lahenduses satuvad vastuollu tema geenid, päritolu ning demokraatliku ühiskonna põhiväärtused. Kui kaua võib maailma kulul rehepappi mängida, ilma et see tekitaks iseendale pöördumatut hingelist kahju? See küsimus on endiselt aktuaalne ka tänapäeva Eestis.
Priit Hõbemägi
