13.03.2009, 00:00
Juurvili Issanda köögiviljaaias, sinine
Kärt Hellermas elavad kõrvuti sensuaalne olend ja vaimuhiiglane. Tänu neile kahele põnevale poolusele ongi tema elureisipäevik väga rikastav lugemisvara, leiab Kätlin Kaldmaa.
Kärt Hellerma. “Sinine missa”. Tuum, 2008. 351 lk.
Et tiitellehel on öeldud “Valik reisikirju”, võib
loota, et neid on veel, sest kui on olemas üks asi, mida Kärt
Hellerma oskab, siis see on kirjutamine, isegi kui lugejal on tema kirjutatut
vahel valus või piinlik või ebamugav lugeda. Mõnikord
peabki selleks kirjutama, et lugejaid mõtlema panna, nende maailmas
väike värin tekitada.
“Sinine missa” ei ole
mingi harilik reisikiri. Hariliku reisikirjaga, kus kõneldakse
võõra maa eluolust, kentsakatest inimestest ja kummalistest
traditsioonidest, sarnaneb kõige enam raamatu teine osa “Mazzano
päevik”. Mazzano ja Rooma kõrval saavad selle tsükli
olulisteks tegelasteks autor ise, tema elu koos ema, isa ja meestega. Talle
saab selgeks, kui suurt rolli on ta elus mänginud segased suhted emaga,
kui oluline oli isa, ja läbi oma isikliku kogemuse kaardistab ta
üliisiklikul moel ka naise rolli Eesti patriarhaalses
ühiskonnas. Põnevalt on siin läbi põiminud naise kaks
võimalikku rolli – ühelt poolt jõulise ja domineeriva
ema kasvatatud alluv ja alati süüdiolev nõrguke kartuliiduke,
ja teiselt poolt isa peaaegu et mittekasvatatud tark, endast ja oma
lõppematutest piiridest teadlik filosofinna. Need kaks poolust on
autoris nii jõuliselt esindatud, et nende pidev võitlus näib
teda tükkideks rebivat. Teine võitlus, mis Kärt Hellermat
kuidagi maha jätta ei suuda, on võitlus iseenda ja oma elu
meestega. Valitsemine ja allumine võivad ühe hetkega koha vahetada.
Ta ihkab armuda, armuda, armuda, see pilkude ja puudutuste tulevärk on
taevastesse kõrgustesse pühitsetud, ent igatsetud paradiisi see
siiski kaasa ei too. Ükski mees autorile vajalikku õnne- ja
kindlustunnet anda ei saa, ja see ainus, kes saakski, on andnud voorusevande.
Selles igaveses otsimises on omajagu teismeea romantikat, mis on tihedalt
seotud teatava nukrusenoodiga ilu kadumise pärast. Üks teema selles
loos teeb mind väga kurvaks – lapsed. Kui autor on lehekülgi ja
lehekülgi ja lehekülgi pühendanud sellele, kui raske ja kohutav
oli elu kahe pisikese lapsega, kui mees nad päevapealt maha jättis,
siis lugejana huvitab hoopis rohkem see, kuidas ta tunneb end nüüd,
kui üle kahekümne aasta mööda on läinud. Inimesena,
naisena, kes on olnud samasuguses olukorras, ehkki küll ainult ühe
lapsega, võin häbenemata öelda, et ükski mees ei ole
kunagi mu ellu toonud nii suurt ja kestvat rõõmu kui lapsega koos
kasvamine. Raskused, lõppude lõpuks, on ju selleks, et neid
võita.
Kärt Hellermas elavad kõrvuti sensuaalne
olend ja vaimuhiiglane. Tänu neile kahele põnevale poolusele ongi
tema elureisipäevik väga rikastav lugemisvara.
“Aallotaris” ajab autor oma lapsepõlve lemmikraamatu
“Aallotari jäljed” jälgi. Tuleb välja, et Aallotar
ei ole teda kunagi maha jätnud, ja nii nagu Aallotar, ei ole temagi oma
armsamaga kunagi kokku saanud. Selle päevikuosa plusspooleks –
lisaks Kärt Hellerma suurepärasele kirjutamisoskusele – on see,
et ta ei ole oma mõtteliine lugeja eest ära peitnud, vaid need
vabade märkmete kujul päevikukatkete vahele jätnud.
Kui kõik Kärt Hellerma reisikirja neli osa võiksid vabalt
ilmuda ka iseseisva raamatuna, siis “Sinine missa” väljub
reisikirja piiridest ja annab välja omaette seisva proosapoeemi
mõõdu.
Aallotari loost on kaasa võetud vesi,
aga siin ei ole see mitte unustuse, vaid meelespidamise vesi. “Sinine
missa” on ood armas
tusele, naise ja preestri armastuse missa. Kuivõrd preester ei saa
pakkuda kehalist armastust, jääb see armastus puhtalt hingeliseks.
Ent ka hingeline armastus ei ole kaitstud kehalise armastusega kaasas
käivate ohtude ja pettumuste eest.
Armastus on armastus, mis
tahes tasandil see parasjagu ka elab. Kärt Hellerma kaardistab siin
armastuse alguspunkti, arengu, kõrghetke ja kuhtumise, mis langeb kokku
metsiku suvetormiga. Ta seob terve maailma ja ilmaruumi kahe armastaja loo
sisse, saab ise veeks ja täheks, ja saadab armastaja Siiriusele elama.
“Sinine missa” on täis meisterlikke kujundeid ja tundeid
salvestavat alliteratsiooni, mis armastusele omasel müütilisel moel
on segatud kokku arhailiste elementidega: “Sina olid sinisele rannale
raiutud rist, särav siinpoolne sammas.” Kärt Hellerma oskab
võtta eesti keele vahendid ja neid väga osavalt oma sõnumi
edastamiseks rakendada. See on hääbuv oskus, millest hakkab saama
väheste väljavalitute kunst.
Kärt Hellerma on
kohutavalt tugev naine. Kui Eesti kirjanduses on keegi, kes võiks
kirjutada meie enda Medeia loo, oleks see kahtlemata tema. Seda ta oskab ja
seda ma ootan.