Killud Põltsamalt

Kadrioru Kunstimuuseumis on esimest korda ülal Eesti ühe kuulsama rokokookunstniku Gottlieb Welté ülevaade. Anu Allikvee ekskurss läbi kogu väljapaneku.

Tänapäeval toimub vägagi kummalisi näitusi – kord eksponeeritakse vaid tühje raame, teinekord keeratakse maalid tagurpidi. Küllap jõuavad sellised eksperimendid kunagi ka meile, kuid nüüdki on Kadrioru Kunstimuuseumis avatud näitus “Maarjamaa rokokoo. Gottlieb Welté (1745/49–1792)”. Ja see koosneb kildudest nii otseses kui kaudses mõttes.

Habras maailm
Esimesena köidavad külastaja tähelepanu tükkidest kokkuliimitud lauanõud. Nad on tillukesed, õhkõrnad ja haprad nagu munakoor, valmis purunema ainuüksi pilgust. Aga see on peaaegu kõik, mis on säilinud Eesti ainsa portselanimanufaktuuri (1782–1800) toodangust Põltsamaal.
Pisikesed ja lapselikult armsad on ka kõik teised asjad, mis portselanile sekundeerivad.

Vaadates kõiki neid 18. sajandi nobenäppude tikitud rahakotikesi, tundub hetkeks, nagu oleksid sellal elanud ainult daamid. Need on killud ühest ammu kadunud maailmast, mis hindas naiselikkust, kergust ja elegantsi. Asjata ei kanna üks tuntumaid saksa rokokoo-losse nime Sanssouci (pr k muretu). Stiili enda sümboliks on aga rocaille – orvand, mis püüab tujukalt lehvivate vormidega täita oma sisemuses valitsevat tühjust.

Minevikuta mees, kadunud poeg
Kummalisel kombel meenutab rocaille’d nii mõnigi selleaegne inimsaatus, milles segunevad elujanu ja traagika. Nende seas oli ka kunstnik Gottlieb Welté.

Siiani oli ta eesti kultuuriloos minevikuta noormees, kes tuli 1781 Saksamaalt Põltsamaale ja jättis oma üksikute säilinud töödega jälje meie varasesse kunstiajalukku. Sakslaste jaoks oli kõik vastupidine. Welté oli nende kadunud poeg. Teati vaid, et ta oli ühe tuntuma rokokookeskuse Mainzi juhtiv meister, kes suundus barbaarsele Venemaale ja suri seal.

Tänu näituse kuraatori Anne ­Untera entusiasmile ja kontaktidele Mainzi Maakonnamuuseumiga on saksa- ja eestipoolsed niidiotsad nüüd kokku sõlmitud, mees oma mineviku tagasi saanud ja kadunud poeg tagasi tulnud. Uuest nägemusest sündinud ühisnäitus rändab pärast Tallinna edasi Welté kodulinna.

Väikesed vallatused
Loodetavasti on Gottlieb Welté Eestis sündinud looming saksa kunstisõpradele sama huvitav kui tema kodumaalt toodud teosed praegu meie jaoks. Kõik kolm varast väikseformaadilist maali on teostatud eriti peenekoelises tehnikas ning lisavad tõsistele teemadele ajastuomast lõbusust ja frivoolsust. Nii mõnulevad vangivalvurid veiniklaasi juures (“Rüüpajad”), vangi ennast lohutab aga ta armuke (“Vang”, 1775–1780). Teisal toimub kuuvalgel ööl rööv.

Kurikaela käsi satub seejuures neiu dekolteesse, kuid ohver teeb, nagu magaks ta edasi. Erinevalt tänapäevast oskasid ju sellal ka kõige rikutumad süütust teeselda! (“Täiskuuöö”).
Muidugi on see kõik vaid mäng ja lapselik elurõõmsus valitseb Welté ofortideski. Siiski pole need ettekäändeks erootilistele armustseenidele nagu prantsuse kunstis. Jäädes saksa moraali raamidesse, võttis ta naabermaalt siiski üle olulisima – elutunnetuse ja graveerimislaadi. Tema ofordid on peened ja kerged ning püüavad lausa lendleva joonega kinni nii liigutusi kui tundeid.

Neile lisanduvad mõned õhulised akvarellid. Ühel neist kasutab galantne timukas oma nuia märtri hukkamiseks niivõrd elegantselt, et kõik näib vaid stseenina mingist näitemängust.

Rokokoopea linn
Kui Saksamaal on Welté loomingust säilinud vaid mõned killud, siis sama kehtib kahjuks ka Eesti kohta. Siin on need seotud Põltsamaaga, mis 18. sajandi lõpul polnud veel veini-, küll aga portselani- ja rokokoopealinn. Nimelt ehitas kohalik aadlimees, major Woldemar ­Johann von Lauw (1712–1786) kunagisse linnusesse luksusliku lossi, mille seinu katsid peeglid, stukkdekoor ja seinamaalid putodega.

Viimased pärinevad Gottlieb Welté pintsli alt, kellest oli saanud kojamaalija siinse õukonna koosseisus. Kuigi siinkohal kasutatud mõisted tunduvad ülepingutusena, pole nad seda sugugi – Lauw ei olnud ju mingi tavaline mõisnik! Tema harrastas tõeliselt aristokraatlikku stiili koos õuekapelli ja itaalia näitetrupiga ning investeeris oma majapidamisse 60 000 hõberubla.

Koos lossi põlemisega 1941 sõjatules ilmselt hävinesid kõik tema dekoratiivmaalid. Erandiks on kaks suurt lõuendile maalitud Põltsamaa vaadet, mille kaasautoriks teine tuntud meister – ­Friedrich Hartmann Barisien (1724–1796). “Maastik Aurora pargiga” sümboliseerib suve ja koitu ning “Põltsamaa lossi talvine vaade” (1783) talve ja õhtueha. Viimasel juhul pole kunstnik suutnud vältida rokokoolikku kelmikust ning saanist välja kukkunud proua seelikusaba alt välgatab natuke katmata ihu. Seda väikest äpardust silmitseb maalil ka grupp talupoegi, üks väheseid eestlaste kujutisi 18. sajandil.

Head eesti metslased
Welté loomingus pole eestlased aga sugugi vaid “eksikülalised”. Võib-olla on selle põhjuseks usk “headesse metslastesse” à la filosoof Jean-Jacques Rousseau, võib-olla kunstniku isiklik siiras huvi. Igal juhul ta märkas ja jäädvustas siinseid põliselanikke tõesti tihti. Vahel poseerivad nad rahvariietes, teinekord võtavad töötades imeilusaid poose justkui tantsijad.

See on unistus tsivilisatsioonist rikkumata indiviidist, kes on loomult hea ja leiab oma õnne kooskõlas loodusega. Samas on see killuke uuest, valgustuslikust mõtteviisist Eestimaal, kus neidsamu inimesi tavatseti vahetada koerte vastu.

Armastus ja surm
Kuid iga idüll saab kunagi otsa. Ettevõtlik Lauw läks pankrotti, tema tütred jäid kaasavarata ja õuekunstnik pidi lahkuma. Ja me ei saa vist kunagi teada, miks tema, õitsva kultuuriga harjunud edukas kunstnik, asus elama paika, kus kunst tuli alles luua. Miks sattus elurõõmus katoliiklane tõsi-rangele protestantlikule maale? Miks vahetas ta kodused viinamäed jää ja hangede vastu? Kindel on vaid see, et Welté risk tulla kaugele ja võõrale maale oli õnneks siinsele alles tärkavale kunstielule ja õnnetuseks temale endale.

Haigena ja rahatuna veetis ta oma elulõpu Lohu mõisas Harjumaal, kus ta suutis 1791. aastal luua ühe oma parima teose – grisaille-tehnikas freskod. Näitusel on need lausa koju kätte toodud ning mõisa peasaal stendide abil rekonstrueeritud. Hallides toonides maalide väliseks vormiks on antiikmütoloogia ja varemed ning sisuks armastus ja surm. Kallima kõrval ahastavas Thisbes võib aimata kunstniku meeleheidet ja lagunevates ehitistes tema endagi peatse lahkumise eelaimust.

Järgmisel aastal Gottlieb Weltéd enam ei ole. Ta suri Lohu mõisas ja maeti tõenäoliselt kohalikule kalmistule Hageris, kuid tema haud ei ole säilinud. Lisaks maalidele jäid temast maha vaid raamatud, mida ta üksinduse ja kurbuse eest põgenedes luges. Kujundaja Liina Siib on neist loonud lausa omaette installatsiooni. Aga ne ed teosedki on tükikesed ühest inimsaatusest ning teenimatult varju jäänud leheküljest kunstiajaloos. Koos kõigi teiste kildudega, mida näitus on kokku toonud, saavad nad lõpuks osaks tervikust.

 

Näitus “Maarjamaa rokokoo. Gottlieb Welté (1745/49–1792)” on Kadrioru lossis avatud 20. jaanuarini 2008.