Kirss Eminemi tordil
Mustade hip-hopstaaride rollid hip-hopiga seonduvates filmides kuuluvad enamasti ühte kahest kategooriast: pätid ("In Too Deep", telesarjad nagu "Oz" või "New York Undercover") või naljamehed (Methi ja Redmani "How High"). Mõlemal puhul on tegemist sellesama valearusaama kinnistamisega, mis meil mustadest alateadlikult võib-olla niikuinii tekkinud on. Eks nad siis ilmselt olegi sellised pätid ja naljamehed, ega neist polegi mõtet midagi oodata.
"8 Mile" ühtlasi nii kinnitab reeglit kui ka kummutab selle ümber. Filmi režissöör Curtis Hanson ("L.A. Confidential") väidab, et "8 Mile'i" näol on tegemist jutustusega iseeneses: filmiga, mis räägib oma lugu sõltumatult oma staarist ja temaga seonduvast temaatilisest kontekstist. Selles osas üritaks teda siiski pisut korrigeerida: "8 Mile" on Eminemi poolautobiograafiline staarfilm, kus kesksel kohal on tema poolt esitatav materjal, tema isik, imago ja teda ümbritsev mütoloogia. Kogu asja sisu on täpselt nii hea kui hästi sa suudad Eminemi ja üldisemalt hip-hopi probleemidele kaasa elada. Kui omatakse mingit positsiooni selle konkreetse subkultuuri suhtes, on film lahe, huvitav, isegi informatiivne. Teisalt ei ole "8 Mile"-il ilmselt midagi pakkuda neile, kes ei viitsi vaadata "seda räpivärki".
Teisest küljest mõjub film hoolimata lasteaiasümbolismist ja trafaretsetest tegelaskujudest (nagu näiteks Eminemi sõbrad paks kutt, lihtsameelne kutt ja tudeng-kutt) ootamatult sooja ja vahetuna. Hetkekski ei tekkinud ükskõiksuse tunnet loo käigu ega tegelaste saatuse suhtes. MC Jimmy Smith jr. (Eminem) võitleb teiste MC-dega, töökaaslastega, emaga (Kim Basinger), ema boyfriendiga, oma tüdrukuga (Brittany Murphy), kahepalgelise sõbraga... ja kuigi Eminemi elulooga tuttavatele inimestele ei tule filmi lõpptulemus üllatusena, on teekond sinna väga kaasakiskuv. MCde verbaalsed duellid koos lõpubattle’iga moodustavad filmist kõige huvitavama osa.
Lihtne on "8 Mile'i" vaadelda võimuharjutusena, seda subkultuuris, mille üheks keskseks stimulaatoriks on võimuiha. Üks suuremaid hiphop-ajakirju The Source koostab igal aastal 30 inimese edetabelit nendest, kellel on muusikabisnesi selles harus kõige rohkem võimu: finantsilist vabadust, muid ärilisi ambitsioone väljaspool teemat ja poliitilist mõjuvõimu. Muidugi on selles tabelis eriti kõrgelt koteeritud Hollywoodi kontaktidest saadavad boonuspunktid. Rääkides Eminemist, räägime me tegelikult võimust nendes kategooriates, mis hakkavad sarnanema teiste popstaaride omadele, kelle isik on kehast eraldunud ja omandanud mütoloogilise mõõtme. Ta on noorte arvamusliider ja generatsiooni hääletoru, mis puudutab sõnavabadust, sotsiaalkriitikat ja popkriitkat. Eminem kuulub koos Osama bin Ladeniga nende inimeste nimekirja, kellele on avalikkuse survel andmata jäetud “Time'i" aasta inimese tiitel. Tema plaadid, "The Eminem Show" ja "8 Mile OST" olid eelmise aasta Ameerika plaadimüügiedetabelis esimesel ja neljandal kohal. Filmiroll on justkui kirss tordil: rollivalik on tehtud targalt, kuna mees mängib praktiliselt iseennast, promotsoonirattad on väga hästi käima läinud, hittlugu müüb nii plaati kui filmi, kriitikud karjuvad, aga inimesed ohkavad kergendatult kui näevad, et Eminem polegi oma koolituseta näitlemisega endal marki täis teinud. Ja rõõmustavad. Eminemil on potentsiaali olla kümnekonna aasta pärast legend.
Vaadake Madonnat. Praegu ei räägi enam keegi üheksakümnendatel tehtud reast maitsevääratustest: "Sex", "Body of Evidence", "Justify My Love"-iga seotud tsensuuriskandaal. Ilmselt ei mäleta selleks ajaks enam keegi ka Eminemi homofoobiat, misogünismi ja erinevaid tapmisähvardusi. Õige varsti asub Eminem väljaspool kriitikat. Ta ei ole hea ega halb, ta on lihtsalt üks osa Ameerika folkloorist. Nagu Wyatt Earp. Või Spiderman.
Kogu filmi vältel on nii olustikus, ülesehituses kui sisus tunda ühe teise filmi hõngu ja selleks filmiks on "Rocky": lugu karjäärilangusel itaalia poksijast, kes saab ühe võimaluse end rehabiliteerida või kõik kaotada. "8 Mile" on oma ülesehituselt spordifilm ning "Rocky" paralleel ei ole võib-olla alusetu ka tähenduslikult. Ühes teises filmis (mille nime ma ei mäleta) läks üks "Rocky't" vaatamas käinud itaalia ameeriklane kallale endast kaks korda suuremale vastasele, Rocky Balboast oli saanud ameerika-itaallaste sümbol võitluses sotsiaalse ebaõigluse vastu, probleemide lahendamine piltlikustati filmis läbi füüsilise konflikti. Kas sama saab väita ka Eminemi ja "8 Mile'i" kohta? Mõlemad filmid lõppevad musta mehe alistamisega valge poolt, õigluse jalule seadmisega. Ei tahtnud küll rassiteemat tegelikult puudutada, aga äkki on siin tegemist klassikalise "meie-nende-vastu" juhtumiga. ühesõnaga: tuleb üks valge kutt ja näitab mustadele nende endi territooriumil koha kätte: meile sarnased tuttavad kangelased võitlevad võõraste vastu.
Soundtracki keskne lugu on Eminemi enda "Lose Yourself", plakatlik üleskutse, mis on ühe levinuma amerikanismi järjekordne variatsioon: Sa oled kõigeks võimeline kui Sa seda ainult piisavalt tahad ja oled selle nimel valmis "kõigest loobuma". Ilmselt teebki filmi nii mõjuvaks just see relvitukstegev siirus, isegi naiivsus. Kõike võetakse nii tõsiselt et mingist hetkest alates ei ole lihtsalt sobilik selle üle nalja visata ja järgmisest hetkest jääd kuulama, mida film sulle ütleb, oodates põnevusega muinasjutu lõppu: ...and they lived happily ever after.
8 Mile Road on tänav, mis märgib maha Detroidi põhjapoolse piiri, eraldades vaeste elupaigad, haagismajad ja vagunelamud ülejäänud linnast. Filmis tähistab 8 Mile lisaks sellele ka mõttelist piiri, mis eraldab Jimmy Smith Jr.'i (Eminem) unistused tema igapäevaelust, milleks on liinitöö ühes Detroidi autotehases ning ööd vagunelamus koos ema ja tema peikaga. Kõlab tuttavalt?
