Kavafis jaotas oma luule kolmeks: filosoofiline, ajalooline, sensuaalne. Ajaloolisteks liigitas ta ka mütoloogilised luuletused. Tema lähenemine oma kodumaale on üpris eba­traditsiooniline, ta ei võta kirjapandud ajalugu kui endastmõistetavust, vaid problematiseerib harjunud lähenemist. Kuigi Kreeka oli äsja saanud iseseisvaks, ei hõiska ta selle üle, vaid pigem tõotab tumedat tulevikku, kirjutades tumedast ja problemaatilisest minevikust.

Kavafis oli homoseksuaal, mis ilmselgelt väljendub tema luules. See tendents on ka ajaloolistes luuletustes, kus aga on see suundumus täiesti loomulik; autori kaasaegses maailmas tekitab see süütunnet ja muid ebameeldivusi – aga mitte iialgi kahetsust ega tuha pähe raputamist – kui kahetsust, siis ehk vaid selle pärast, et on jäänud midagi tegemata, mitte sellepärast, mis tehtud.

Luulekogu on kakskeelne, kes mõistab uuskreeka keelt, saab tekste võrrelda. Pihelgas on tõlkinud kõik luuletused vabavärssi. Eesmärk on anda võimalikult täpselt edasi autori mõte. Tõlked on meeldivad lugeda. Nad on selged, haaravad, heas rütmis, mõjuvad usaldusväärselt. Kindlasti on nad elegantsed ja usun, et ka täpsed. Küllap on ka väga tänuväärne tõlkida kogu luuletaja looming – tõlkides avanevad tekstide vastasmõjud ja seosed ning töö käigus muutub luuletaja mõistmine aina sügavamaks.