Niisiis, kui teie sõpra huvitab Lenini elulugu, siis ärge jumala pärast talle seda raamatut jõuluks kinkige. Aga tegelikult ärge kinkige seda ka siis, kui teda huvitavad Nõukogude Liidu esimesed aastad. Kõigist mainitud teemadest on põnevamaid ja harivamaid raamatuid. Selles mõttes tuleb muidugi Mletšinile au anda, et raamat on iseenesest põnevalt kirjutatud. Ta kirjutab ajakirjanduslikult, tundub nagu loeks mõnd 300-leheküljelist uuriva ajakirjanduse tippteost. Ajalooteose puhul pole see aga tingimata positiivne näitaja. Teoses on nii palju tsitaate, et Mletšini monoloogi asemel kostub raamatust väga paljude inimeste läbisegi lobisemist ja jutustamist. Ajalooraamatute puhul hinnatakse üldiselt lisaks värvikatele tsitaatidele väga oluliseks ka autoripoolset analüüsi. Seda viimast jääb Mletšini raamatus puudu, kohati jäävad ta mõtted lausa poolikuks.

Ma ei oskagi öelda, kellele see raamat meeldida võiks. Äkki mõnele algajale ajaloohuvilisele, kellele Imeline Ajalugu tundub juba igav, aga keda veel ei häiri süsteemitus ja puuduvad viited. Kuigi viited võivad ju tüütud tunduda, siis ajaloolisusele pretendeerivas teoses on siiski üsna imelik, kui tsiteeritakse „ühte kaasaegset“ või „kedagi bolševikku“. Võib-olla tunneks teosest rõõmu ka mõni selline inimene, kel juba teised Mletšini raamatud on olemas ja kes tahab, et raamaturiiulis valitseks harmoonia ning sari ei jääks poolikuks. Aga keda huvitab kommunismi ajalugu – lugegu parem näiteks professor Jaak Valge äsja ilmunud raamatut „Punased I“.