Raev leekiv vanadusel tulgu päeva läbi saades

ja mässa, mässa vastu eha surma.”

Dylan Thomas “Do not go gentle into that good night”.

Krister Kivi tõlge

Kuulsin hiljuti lugu ühest suurest vanureile mõeldud hoolduskeskusest, kus saabujad paigutatakse reeglina viiendale korrusele. Mida vanemaks ja hädisemaks majjatoodud muutuvad, seda allapoole neid ka kolitakse, korrus korruse haaval. Mitte kõigile hoolealustest ei jää märkamata, et esimeselt korruselt on minna edasi vaid mulla alla. Selline asjakorraldus on julm ja ilus, pidulik ja fataalne – just nagu elu ise, millest me väärtustame enim just seda esimest, ootusärevat nupufaasi.

“Noorus ei tule iial ta-ga-siii!” laulavad peenikesed leinavad vanainimesehääled öö laskudes ühtmoodi nii Thirlmere’i vanadekodus kui Kambja rahvamajas, märkamata seda, kui ilusad ja magusalt lõhnavad on tulbiõied vaasis tegelikult just oma elu lõpus, hetk enne lõplikku laialivarisemist ja prügikasti viskamist.

Kuid inimene pole lill. Inimesel on vaja positiivset programmi; midagi, mida elult veel oodata oleks.

Mis võiks olla see, mida oodata pensioni- või raugaealt? Klassikaline voldikutekst vastaks, et võimalus lõpetada töörügamine; aeg hobidele keskendumiseks ning rõõm lastelastest (kellel need olemas on). Rahumeelne ja tasakesi laua taga nokitsev valgepäine ning paksus kampsunis vanaisa-vanaema sobib ühiskonnakorraldusse klotsina imehästi, kuid reaalsuses näeme me sageli ka teistsuguseid pilte. Näeme sissetuleku kaotanud ja krooniliste haigustega inimesi, keda salamahti juba nende kinnisvaraga omi plaane pidavad sugulased käivad vaatamas pigem harva kui tihti; inimesi, kes kannatavad depressiooni, üksilduse ja surmahirmu käes.

Miks mitte lubada vanureil oma elulõpp legaalselt narkootikumidega helgemaks ja huvitavamaks muuta, kui selleks soovi on?

Kui keskenduda kitsalt hedonistlikule aspektile, on teatud verstapostide möödumine ju selgelt seotud sellega, kuidas ühiskond lubatud naudingutekraane lahti keerab. 14aastaselt omandab inimene Eestis õiguse hakata tegema olulisi valikuid, mis puudutavad seksuaalelu, sellal kui 18aastast arvame olevat küpse hakata tarbima alkoholi ning 21aastaselt muutub lubatuks kasiinode külastamine. Sellesse loogikasse sobiks hästi, et pensioniea esimesest päevast võiks eakail olla õigus karistust kartmata apteegist omaks tarbeks soetada näiteks marihuaanat ja hašišit, mis täiendaks soliidse eaga tavaliselt seostatavaid hallikaspruuni varjundeid psühhedeelselt värvika pintslilöögiga. Veel kümme aastat hiljem võiks muutuda legaalseks maagilised seened, MDMA ja LSD ning veel kümne aasta pärast kogu “rahvatervise” ettekäändel keelatud narkootiliste ainete palett kokaiinist morfiumini. Nii oleks kõigil veel midagi oodata. Kaasa arvatud võimalust sõita liftiga välisukseni lõpuks omal soovil, just endale sobival ajal.