Lisaks Nichollsi „Meie“ Bookeri nominatsioonile (ehkki 2014. aasta Bookeri sai hoopis Richard Flanagan) on selle romaani lugemissoovituseks tõlkija nimi. Juhan Habicht, kogenud kirjutaja nii oma tekstide kui tõlgete autorina, lubab lugeda ennastunustavalt, ilma et keelelised lahendused seda segaksid. Nichollsi romaaniga on Eesti argipäevade foonil üldse lihtne samastuda alates töökeskkonnast (siseõu seda ümbritsevate umbsete kabinettidega, kus käib ebaväärikas rabelemine rahastamise nimel) ja lõpetades oma laste elust aimusaamisega YouTube’i ning pildijagamissaitide abiga. Tõlkija ametialase kretinismi korras küsisin ma endalt tõlkelahenduste puhul vahel ikka: kust see on tulnud? Näiteks ei saanud ma aru, miks on Douglase ja Connie poja perekondlik hüüdnimi Muna. Tõlge ütleb: ʽConnie leiutas Muna, see oli meeldiv nimi, mis näis sobivat’. Nicholls on Muna põhjendamisel lugejasõbralikum: ʽConnie invented Egg, as in Albie/albumen/egg white/Egg, a pleasing name that seemed to fit’. Nojah, IT-taustaga tõlkija, lõiganud välja 5 tõlkeühikut, ei ole ladina keele seletavast väärtusest midagi arvanud. ʽAlbumen – munavalge’ on ladina-eesti sõnaraamatus küll sees, aga reaal- ja humanitaarinimesed vist ikka elavad teine teises ilmas.

Nichollsi „Meie“ on samamoodi kui Triin Taela poolt mõne aasta eest eesti keelde tõlgitud sama kirjaniku „Üks päev“ romaan armastusest, mis ei ole muinasjutt. Nicholls ise arvab „Meiest“ nii: „Bookerit see väärt ei ole, aga lugeda tasub“. Nõus.