Kuidas olla Ameerika snaiper

Raamat

Chris Kyle, Scott McEwen, Jim DeFelice

“American Sniper”

HarperCollins, 2012

Film

“Ameerika snaiper” (American Sniper)

USA, 2014. Režissöör Clint Eastwood. Osades Bradley Cooper, Sienna Miller jt.

Eesti kinodes alates 20. veebruarist 2015.

Legendaarne Ameerika eriüksuslane Christopher Scott “Chris” Kyle (1974–2013) oli snaiper, kelle arvel oli ametlikult 160 Iraagis hävitatud mässajat. Mitteametlikult võis neid olla üle kahesaja viiekümne. Pärast kümmet aastat sõjaväeteenistust SEALi eriväeosas ning nelja Iraagi missiooni läks ta 2009. aastal erru. 2012. aastal valmis tema autobiograafia “Ameerika snaiper”, mis oli 37 nädalat New York Timesi bestsellerite nimekirjas. Kaks aastat hiljem tegi Clint Eastwood tema raamatu põhjal samanimelise filmi, milles mängib peaosa Bradley Cooper.

Lugesin Kyle’i raamatut, vaatasin Eastwoodi filmi ja võin kinnitada, et kumbki neist pole ei kunsti- ega meistriteos. Raamat on kirjutatud üheplaaniliselt ja kronoloogiliselt ning jätab mulje, nagu sõidaks pikk rong jaama, igas vagunis üks episood. Võib öelda, et Kyle räägib sellest, mida ta on õppinud ja mida ta on teinud, kuid ta ei paku värve, lõhnu, emotsioone, mis aitaksid lugejale silme ette elavaid pilte joonistada. Lihtsakoelisusest hoolimata on Kyle’i elulooraamat üdini aus, kuid film seda ei ole. Ja kui võimalik, tuleks filmivaatamisele eelistada raamatu lugemist.

Eastwoodi film käsitleb ­Iraagis toimunud sündmusi filmiloogikast lähtudes. Et traagikat süvendada, liidetakse snaiperisihiku ees granaadiga seisvale noorele naisele pisarakiskujaks veel väike poeg, Hiina granaadist saab Vene granaat, raamatus oleva tulistamiskäsu asemel lastakse peategelasel lapse tulistamises ise otsus langetada… Raamatus ajaliselt teineteisest kaugel seisvad episoodid on dramaatilise pinge tõstmiseks kokku liidetud ja mõnikord tahaks küsida, et kas Kyle oleks lubanud sellist filmi teha. Ma arvan, et vastus oleks olnud ei, kuid 2013. aastal tappis skisofreenikust Iraagi sõja veteran Chris Kyle’i ja tema sõbra, nii et polnud enam kellegi käest küsida.

Mõlemad teosed on siiski reaalselt elanud inimesest. Chris Kyle’i tahe täita oma kohust isamaa ees oli sama vankumatu, kui tema maailmavaade oli mustvalge: nemad on pahad ja tahavad meid tappa. Kui ma neid ei tapa, siis tapavad nemad meid. Mõnikord võtab see raamatus äärmusliku vormi, näiteks kui ta kirjeldab ujumisoskuseta mässuliste jõeületamist. Nood kasutasid vee peal püsimiseks kolme suurt rannapalli ja snaiper lasi kolm palli üksteise järel puruks ning mässulised uppusid en gros. “Lõppude lõpuks on minu lugu, nii Iraagis kui hiljem, rohkemast kui inimeste tapmisest või isegi oma kodumaa kaitsmisest,” kirjutab Kyle. “See on lugu sellest, kuidas olla mees.”