Kuidas sünnivad näitused?

Kunstikriitik Margaret Tali tutvustab Rael Arteli kunstiprojekti.

Kaasaegse kunsti muuseum (EKKM) Põhja puiesteel ei vaja enam erilist tutvustamist. Isegi need, kes kohal käinud ei ole, võivad sellest lugeda arvukatest intervjuudest kunstnik Marko Laimrega, kes skvott-muuseumile umbes aasta tagasi aluse pani. See sai alguse erinevatest Kumu valmimise järel õhku paisatud ideedest, ning sellest, et Kumu võimalused ei täitnud kõigi kohalike kunstnike ootusi.

Kuid ka vajadusest eri tüüpi galeriide järele. Kunstikogukondades tajuti lünka ja Kultuurikatla tulekuga avanes võimalus haarata ruumid ja pühendada need noortekunstile, mida EKKMi programmi hoolega valitakse. Noortekunstile seatud ootused tänapäeva Eestis on väga kõrged – see peab olema ühiskonna ja rahvusluse kriitiline, avaliku ruumiga suhestuv, kunstnikud peavad orienteeruma politiilistes ja kultuurilistes teooriates...

Viimane EKKMi näitus “Kõik tahaks kõnelda” valmis kuraator Rael Arteli koostöös Kunstiakadeemia tudengitega pooleaastase kursuse jooksul, mille eesmärgiks oligi näituse koostamine. Selliselt sarnaneb see mitmete teiste kuraatorite initsiatiividega tänapäeva noortekunsti buumis. Näituse teema ja kõik tööd valmistati ette noorte kunstnike omavahelistes aruteludes, ning seda lugu ette valmistades kohtusin enamikuga nendest.

Lugusid linnaruumist

Enamik näituse töödest kõnetavad kodanikeühiskonna teemasid linnakeskkonnas, rääkides kaasamise keerukusest, suhtlemishäiretest infomüra keskel, hääle andmisest ja võtmisest. Näiteks testis Epp ­Kubu videoprojektis “Tule taevas appi!” uut ja ilmselt üha olulisemaks muutuvat pangandustöötajate väljaõppe tasandit – õnnetute laenuvõtjate esmaabi. Oma videos nutab kunstnik pangakontoris lohutult kõigi laenuvõtjate pärast, samas kui sõbralikud laenuandjad teda arsti juurde saadavad, küsimata kunagi nutmise põhjuste järele. Kuna video teostamiseks kunstnik pangast luba ei saanud ning dokumenteeritud materjal hävitati pangatöötajate poolt, on originaalsest teostusest pärit üksnes heli.

Andrus Lauringson oma töös uuris hääli Tallinna vanalinnas. See teostati kolme öö jooksul möödunud kevadel, projekti käigus püüti hiigelsuure mikrofoni abil tänaval liikujatele tagasi peegeldada nende endi hääli. Näituseruumis võib kuulda salvestist paljude jõmmide ja briti poissmeeste möhatustest ning muude öiste linnakülaliste suminast.

Anna Stina Treumundi autobiograafiline projekt “Printsessi päevikud” tegeleb nüüdismaailma profaanlike käskudega, mida kunstnik videol juukseid kammides loendab: sa pead enda eest hoolitsema, sa pead aastas vähemalt neljal näitusel osalema, sa pead ühe lapse sünnitama... Margit Lõhmus oma töös “Segamini tsoonides” uurib kunstinänni kasutades n-ö tavaliste inimeste fenomeni. Kes nad on ja millel põhinevad sellised lahterdused? Töös kasutatud fotod pärinevad Tanja Muravskajalt. Näituse protsessi võtab kokku Eva Labotkini video “Ettepanek”, mis dokumenteerib väikest osa selle tegemisest.

Kaasatud ja kaasamata hääled

Näituse tegemise protsess ise pakkus hea näite demokraatia mudelile läänelikus versioonis ja seda saatsid ka väiksemat sorti skandaalid. Kuraatori praktika ja õppejõu töö ühendamine on paratamatult seotud konfliktiga, sest ka kahe tegevuse eesmärgid on erinevad. Igatahes osa noortest kunstnikest eemaldus selle konflikti tulemusena näit use tegemise protsessist EKKMis. Kuna aga selgus, et kõik tahaksid sellegipoolest kõnelda, valmis juunis 2008 Eha Komissarovi poolt kureeritud üliõpilaste ühistöö tulemusena plakat “Mõistus, tule koju” (pildil) Kunstiakadeemia seinal, Gonsiori tänaval. Sellegi projekti teostamine külvas sekeldusi, millest osa jõudis ka meediasse.

Plakat jäi küll seinale, kuid akadeemia juhtkond pidas seda üliõpilaste poolt sobimatuks, sest seda võis tõlgendada ka EKA uue maja vastase kampaaniana.

Paratamatult sünnivad näitused tänapäeval üha enam kuraatori koostöös kunstniku ja kunstnikega.

Kuid kuraatori rollist ja eetikast on seejuures väga vähe avalikult räägitud. Igasuguste näituste tegemise protsess aga on näitustel väljas oleva kunstiga lahutamatult seotud. Näituse “Kõik tahaks kõnelda” valmimise lugu pakub huvitava demokraatia mudeli kaasaegse kunsti muuseumis, mis on kiiresti muutunud noorte kunstnike seas ihaldusväärseks näitusepinnaks. Sest puuduvad rendid ja bürokraatia, kuid paradoksaalselt on selles olemas isetegemise-võimalus ja valitseb hea õhkkond.