Võiksin öelda, et tunnen Kalevit lapsest peale, aga see poleks päris tõsi. Me käisime küll ühel ajal Tallinna 44. keskkoolis Mustamäel, aga tema õppis kuus aastat eespool hommikuses vahetuses. Teadvustasin küll ta trükidebüüti Loomingu Raamatukogu vihikus “Viis tüdrukut ja kaheksa poissi. Noorte kirjandussündmus ’76”, mille olid kokku pannud Viivi Luik, Jaak Jõerüüt ja Mati Unt (kõik tema hilisemad head sõbrad). Vuntsidega emakeeleõpetaja Eldor Veevo luges sealt tunnis ette luuletuse “Minu põlvkonna tüdrukud” ja kommenteeris: “See on too poiss keskkoolist, keda ehk teate selle järgi, et tal on päris ehtsad vuntsid ees.” See oli muidugi kõva sõna. Isegi kui mõnel teisel keskkoolipoisil vuntsid kasvasid, käskis kehalise õpetaja need maha ajada. Küllap on luuletajatele rohkem lubatud, tegin kadeda järelduse. (Mitte et ma oleks nüüd ise endale vuntse igatsenud.)

Tegelikult mulle Kalevi kooliaegsed värsid ei istunud. Need olid vormilt konarlikud ja väljendasid säärast elukogemust, mis seitsmeteistkümne aastase poisi sulest ei mõjunud usutavana. Nüüd, neid üle lugedes, tuleb aga tunnistada, et Kalevi hilisema loomingu teemad ja hoiakud on seal juba in nuce olemas. Luuletus “Südamevalu” lõpeb ridadega:

Sa oled ainult inimene. Seepärast ära kalkuleeri liiast,
sest keegi ei tea, kuhu homne võib viia.
Ja keegi ei ela nii kaua, et elada homsele päevale.
Kas jõuad või ei jõua pärale?
Seepärast torma eredaima tähe särale!
Sest homme oled juba vana,
mana siis või ära mana.

Iidne mõttetera – püüa päeva! – on siin väljendatud nooruslikult siira didaktilisusega. Tollastel noorautoritel ei lastud aga raamatuid kohe välja anda, vaid nad pandi kirjastuse järjekorda aastakümneks küpsema. Nii et kui 1986. aastal ilmus Kalevi esikkogu “Läbi linnaöö”, oli ta juba küps luuletaja.

“Läbi linnaöö” eksemplar sisaldab nappi pühendust, mis on dateeritud 6. maiga 1986. Ilmselt sellest ajast pärinebki tutvuse tegelik algus. Olin just sõjaväest vabanenud ja käisin Tartu sõjakomissariaadist end arvelt maha võtmas. Loomulikult arvasin, et maailm eksisteeribki ainult selleks, et sõjakangelast pidulikult tervitada. Otsisin üles sõpru ja sõprade sõpru, sõitsime laevaga Ihastesse, jõime veini, roniti puu otsa. Sellest karussellist on jäänud meelde ka Kalev ja tema nahkportfell, kus oli mõni pudel plastmasskorgiga valget veini ja luuleraamatu autorieksemplarid.

Tollal oli raske päriselt uskuda, et see raamat tõesti ongi nii hea, nagu ta tegelikult on. Tollal kirjutati valdavalt teistmoodi – irooniat, erootikat ja proosalikkust ei peetud vooruseks. Kalev oli selleks ajaks loobunud “riimiga tunde õilistajate / lapsikutest mängureeglitest” ning elukogemus ja elutark hoiak ei mõju kahekümne kuue aastase autori puhul enam niisama kahtlaselt kui teismelisel. Selles raamatus on ehedat tunnet, idealismi ja õnneigatsust – umbes nagu noore Mati Undi proosas – ja ühtaegu resigneerunud äratundmist, et õnn on kõigest illusoorne ja armastusel puudub õigustus. Ja selle tasakaalustuseks omakorda äratundmist, et illusioonid ongi see kõige kindlam pinnas, mis on meile antud (“Puud ja rohi on illusioon / kuid selline millele toetuda”; “kõik toetab suure õnne illusiooni / meil jääb vaid maksta viina eest”). Raamatus leidub ka üks irooniaga tempimata aateline kuulutus: “Tahan käia sellel maal/ oma rajalt pöördumata / sirget teed õiglast meelt pidi.”

See tahtmine saigi teoks. Aga juba hoopis teistsugusel ajal ja teistsugustes oludes, mis seda maad põhjalikult muutsid. Kalevile pakkusid uued ajad, uued asjad, uued kombed ja uued ideed alati siirast meelelist huvi. Ta otse sukeldus neid avastama. Essees “Hea elu” (2002) kirjutab ta pooltõsiselt: “Kujutlegem, et tubli, paarikümnetuhandelise kuusissetulekuga koopiakirjanik tuleks töölt ära, et hakata täie pühendumisega luuletusi kirjutama – lootusega valmistada oma rahvale (neile, kes tema keelest aru saavad) rõõmu ja säilitada oma nimi sajandi suurkujude seas. See mõte on kole.” Kalev ise oli selleks ajaks arendanud luuletaja, kriitiku ja ajakirjaniku identiteedi kõrvale välja ka veinikirjaniku rolli. Selle tahu iseloomustamiseks oskan vaid öelda, et ta suutis alati vältida kõige vähematki snobismi, mis nii tihti asjatundlikkusega kaasas käib.

Ühiseid jalutuskäike ja veinijoomisi järgnes tollele 1986. aasta maipäevale veel sadu – küll kahekesi, küll koos perekondade ja lastega, küll Tartus, Siselinna kalmistul, Kalamajas, Nõmmel, Vabaõhumuuseumis, Käsmus, Nüplis, Lohusalus, Laulasmaal, Keila-Joal, mõned korrad ka Rootsis. Mõnikord löödi Kalevi juures Õismäel ka tantsu kõige totakamate Eurovisioni lugude saatel, mõni koosviibimine võis lõppeda ränga peavaluga, aga mitte kunagi halva seltskonna pärast. Ja purjus Kalevit ei õnnestunud vist kellelgi kunagi näha.

Nii luules kui proosas püüdis Kalev tabada ajastu atmosfääris hõljuvaid üürikesi klišeesid, lööklauseid, märksõnu, käibetõdesid ning haakida neid iidsemate ja püsivamate arhetüüpide või ideede külge. Tulemuseks on irooniline kommentaar “olukorrale vabariigis”, mis ühelt poolt tõstab meie argipäevast riiki kõrgemale ning teisalt muudab ideede riigi inimnäolisemaks. Poliitika-, äri-, ajakirjandus- ja meelelahutusmaailma loosungite ning mütoloogiast, Piiblist, kultuuriloost ja rahvusideoloogiast võetud viidete kokkupõrgatamine andis vaimukaid ja valgustavaid sädemeid.

Kalevi viies ja viimane luuleraamat “Platoni riigis” (2002) jõuab tagasi esikkogu tundelisema ja vahetuma laadi poole. Muutlike fraaside ja varikujude tagant vilksatab vaimu ja armastuse kulumatu maailm, mis on kehalise mandumise vastu immuunne. Vaadakem vaid selle raamatu kaant Tiina Tammetalu kongeniaalses kujunduses. Kuldsele taustale on jäädvustatud Kalevi veel kuldsem siluett, mis vaatab pea alaspidi alla igaveste ideede riigist. Seda pilti enam peast välja ei saa.

Märt Väljataga


1993: Tatari tänava toimetusemaja tagahoovis.

K
ui Kalev 19 aasta eest Ekspressi kultuuriosakonda tuli, sai kultuuriosakonnast osakond “Kultuur&Elu”. Mõned Kalev Kesküla kirjatööd olidki nagu Schopenhaueri omad: filosofeerides kaetud liudade taga osavõtlikult elu tühisusest. Kaetud liudade all võib siinkohal mõista ka kõiki küpse põlvkonna suurvaime, kellega Kalev meie lehekülgi täitis, Mati Undist ja Viivi Luigest Haljand Udamini. Üks kolleeg ütles, et Kalev Kesküla kujul lahkus Ekspressist eelviimane intellektuaal. Nii hull see seis vast ei ole, ent üsna hull on lugu siiski.

Hull seetõttu, et Kalev ei väärinud nii kurja surma. Mõnedki meist on ju Kalevist kesisemad mehed: meie väikluse, süvenemisvõimetuse või silmakirjalikkuse tõttu. Kalev aga oli nõudlik ja suuremeelne.

Ja ometi öeldi mulle ühel selle kevade mudasel päeval toimetuses, et minu staažikaim töötaja on palunud oma töölaua lõplikult puhtaks teha. Töövahendid kokku pakkida. Neiu, kes mulle uudise tõi, varjas pisaraid, küll mitte eriti oskuslikult. Sellest saati tundsin end süüdlasena, kui sõitsin mööda Kadrioru sinisest majast teel hommikul tööle ja öösiti koju, tulles linnast tegemast just neid asju, mida Kalevgi ehk oleks teinud: ahminud kultuuri ning veini. Ma teadsin, et sääl oma sinises kodus magab minu nõrkenud eakaaslane, kaenlas hingamisaparaat. Teda ei nähtud enam Glorias ega Kirjanike Majas.

Selline on elu, tahaks õhata, mõeldes tegelikult – selline on surm. Üldse mitte sume. Miks võetakse meilt inimene ära siis, kui ta on palju lugenud ning analüüsinud, just küps endast välja andma ning sünteesima? Kuipalju läheb aega, et uus erudiit õpiks samasuguse enesestmõistetava elegantsiga kirjutama kui Kesküla?

Ma mäletan Kalevit, kes mõjus nagu Paan, isegi nagu noor Matti Milius, kui ta toimetust eneseküllase energiaga küttis. Igatahes andis ta Eesti Ekspressile võrratult rohkem, kui üks kultuuritoimetaja koht oleks eeldanud. Lepime siis nõnda, et Suur Väljaandja kutsus Kalevi enda manu ja ei jäägi väiksel väljaandjal muud kui halada.

Meie viimasel kohtumisel sinises kodumajas soovis mu hea ülikoolikaaslane Kalev, et Ekspress taas rohkem “vaimu paneks”. Saab pandud.

Hans H. Luik


2008: Tantsuhoos koos Tiina Jõgedaga.

Kunagi paarkümmend aastat tagasi Kalevi luulekogu “Eneseirooniline armastaja” arvustades püüdsin tema luulet taandada üheks suureks laienduseks Umberto Eco tuntud anekdoodile postmodernsest olukorrast. Ikka sellelesamale, kus mees tahab avaldada armastust intelligentsele, haritud naisele ja tahaks talle öelda, et ta teda pööraselt armastab, aga ei saa seda teha, sest see oleks kui otsene tsitaat Barbara Cartlandilt, ja nii jääb tal üle vaid lausuda: “Ma armastan sind pööraselt, nagu Barbara Cartland ütleks.” Ja nii edasi, ja nii tagasi. Vahepeal on palju vett merre voolanud ning Eco ja tema vestetud lugu muutunud meiegi kultuuris niisama tuttavlikult banaalseks kui Cartland. Ometi ei pääse ma seda lugu siin kordamast. Sest iva pole ju selles, et nii said loo kangelased naudinguga osaleda iroonilises mängus, vaid selles, et nii läks armastuse väljendamine ikkagi korda, ka süütuse kaotanud ajastul.

Ja need, kes Kalevit on tundnud või avatud meelega lugenud tema tekste – mitte ainult “Eneseiroonilist armastajat”, vaid ka “Vabariigi laule” ja “Platoni riigis” ja “Elu sumedusest” või kas või “Veinijuhti” –, teavad, et see läks korda ka Kalevil. Läks korda meile öelda, et ta meid kõiki pööraselt armastab.

Tema parimad luuletused olid ühelt poolt nii vahetud ja lihtsad ning samas täis loendamatutes eri toonides värelevat irooniat ja peadpööritavaid seiklusi oma ja võõra sõna piiril. See oli tema viis kaitsta elu habrast ja ainukordset sumedust. Tuli ette sedagi, et siin tasasel maal tõlgendati seda lihtsalt kui hedonistlikku mängu. Kuid tegelikult oli see otsast otsani üks armastusesõnum.

Kajar Pruul
1989: “Pegasuses” koos Kajar Pruuliga. (Andres Lepp)

1977: Kesakas keskkoolipõlves. (erakogu)

Vein tuli Kalevi ellu ammu. Õigupoolest ei olnudki ta siis veel Kalev, sest Kaleveid oli meie klassis mitu. Tema oli selguse mõttes Kesakas – suur, tohutu juuksekahlakaga ja mis kõige olulisem, minu sõber!

Oli 70ndate teine pool ja kõik jõid viina, kuid meie klassis joodi hoopis veini. Selleks oli õige mitu põhjust – viina hankimine oli näiteks palju keerukam kui veini ostmine. Teisalt oli NLKP Keskkomitee otsustanud, et veini nautimine on kultuurne tegevus, mida tuleb edendada, ja nii oli veinivalik äkitselt ootamatult suureks paisunud.

Nii tekkisidki meie igapäevaellu veiniteemalised arutelud. Piiratud taskurahade ajastul tuli leida kamba peale kokku kogutud vähestele säästudele õige kulutamise algoritm – midagi magusamat tüdrukutele, midagi kangemat suurematele joodikutele, lisaks midagi odavamat, kuid siiski joodavat, et pidu poolikuks ei jääks. Õnnelikematel hetkedel olid saadaval Rumeenia magusad Cotnari ja Murfatlar (mis teeksid Lamavatele Meestele selgelt tuule alla). Viletsamal ajal pidi valima, kas võtta Moldaavia Aligoté (mis küll alati kõigile kurku kinni jäi) või äkki leidub ka kallimat, nagu Debröi Hárslevelű, Neszmély Zöld Veltelini või Tokaji Furmint. Kangestatud veinid, mis pärinesid Aserbaidžaanist ja Usbekistanist, ei olnud meie lemmikud, kuid vahel mõne vermuti ikka võtsime ja pidulikumal juhul isegi Portugalist pärineva tõelise portveini (sotsialistlik riigipööre olgu tänatud).

Isegi Tartu ülikoolis jätkasime veinidega, kuigi kohalik trend filoloogide Päntris oli pigem taksoviin. Toomemäel koos kursuseõdedega otse pudelisuult tarbitav defitsiitne Sovetskoje Šampanskoje oli kauniste varasuviste ilmade puhul miilitsate kiuste õnnis ühine nauding.

Kalev oli igal juhul erandlik, sest ta ei joonud kunagi hooga. Seetõttu ei ole keegi kunagi näinud teda mõne teise kombel kempsupotti kallistamas, küll aga võis teda kohata veel hommikutundidelgi rääkimas kirjandusest, luulest...

Isegi viina- ja veinitalongide ajastul istusime vahel ikka veinipudelite taga, sest mõttetuna tunduvate veinitalongide viinatalongideks vahetajaid leidus poe ukse taga alati. Ja taas oli meil millegipärast vaja arutleda, kas parem on veidras liitrises pudelis Tšehhoslovakkia või hoopis mõni Bulgaaria vein.

Vabaduse tulles tulid ka kogu muu maailma veinid ja maaletoojad hakkasid korraldama maitsmisi. Esimene selleteemaline artikkel Eesti Ekspressis ei olnud siiski mitte veinidest, vaid hoopis Martelli konjakitest. Käisime neid koos maitsmas ja kirjutasime mõlemad oma muljed üles, millest Kalev lõpuks koondi tegi. Järgnesid tema loendamatud veiniartiklid.

Umbes 20 aastat pärast oma esimesi veine olime 1995 äkitselt Bordeaux’s ja nautisime koos veinikoolitust Château Magnolis. Mõistagi oli kutsutuks Kalev, kuid mingil põhjusel tahtis ta, et ka mina kaasa tuleksin ja loomulikult ma ei keeldunud. Õppisime degusteerimist ja veinide kirjeldamist ning saime kustumatuid elamusi, maitstes 1945. aasta Château Lafite’i.

Järgnevad aastad tõid talle lisaks veiniloengud Eesti sommeljeedele ja arvukad veinireisid, millel vahel käisime ka koos. Lõpptulemuseks kümned tuhanded maitstud veinid (võtke ühe tagasihoidliku degustatsiooni mahuks 20 veini ja näete, et tuhatkond veini saaks aastaga maitstud, kui korra nädalas koos istuda) ja tohutu kogemus, millest vormusid Kalev Kesküla veiniraamatud. Nende valmimise juures oli mul õnn osaleda toimetajana ja mõistagi veinimaitsjana, sest mõlema raamatu veinivalikusse mahtus alla poole degusteeritud veinidest.

Nüüd peame sellest kõigest kahjuks rääkima minevikuvormis, sest Eesti Veinikirjanduse Isa on kurja vähi poolt lämmatatud.

Õnneks jääb Kalevi mõju eesti veinikultuurile kestma, sest just tema oli esimene, kes pani oma maitseaistingud iroonilis-luuleliste sõnaridadena paberile, ja nii sündinud eestikeelne originaalne veinisõnavara ei kao kasutuselt niipea.

Kalev, loodetavasti naudid igavikuraamatut lugedes Elüüsiumi aedades mõnusast pokaalist praegugi õrna telliskivirandiga punakaspruuni, aroomis sügisest seenemetsa ja õrna sõnnikunüanssi pakkuvat sametjat, selge selgrooga ja ideaalse tasakaaluga, mustikast ja ploomist pakatavat, küpse tammevihjega hästi arenenud ideaalses vanuses, sumedat veini või mõnda küpset dessertveini, mida sealsed kohalikud ignorandid nektariks kutsuvad, ja muigad oma südamlikul moel habemesse.

Arne Pajula


Kalevi ja parimate ­vaidluste mälestuseks

1998: Punase Luige auhinna kättejagamisel.

Kalevi lahkumine kinnitas taas kord seda, et saatus on suurem stsenarist kui kes tahes dramaturgid. Eelmise aasta lõpus lahkus Kalevi vana sõber literaat Peeter Künstler, nädalapäevad hiljem sai Kalev teada oma haiguse tõsidusest.

Kui see oleks filmistsenaarium, võiks seda pidada sentimentaalseks liialduseks, mille produtsent käsiks ära muuta, nüüd on see aga elu: üks truu sõber järgnes teisele, igavikku. Kalev hoidis oma elu rataste vahele sattunud joodikust sõpra Künstlerit väga, viis, kuidas ta oma kriitiliste kolleegide kiuste ikka ja jälle Peetri kirjatöid lehte sokutas, ei tekitanud teistes just alati kõige soojemaid tundeid. Ehkki ka Kalev viljeles Ekspressi töötajale kohast künismi, jäi ta põhiolemuselt inimlikuks. Koos tollal samuti Areenis töötanud Tõnu Kaalepiga inspireeris Kalevi ja Peetri sõprus meid kirjutama ooperilibreto “Peeter!”.

Sel talvel oleks justkui toimunud selle tragikoomilise ooperi dramaatiliseks pöördunud lõppvaatus: elu on alati kurikavalam kui inimfantaasia.

Nägin Kalevit viimati eelmisel kevadel, kui lahkusin töölt Ekspressi toimetuses. Ta oli väsinud ja hall, seisis akna all oma nurgalaua taga; millegipärast käis mul peast läbi mõte, et me vist ei kohtu enam. Nii kahjuks läkski. Ma ei ole parausku, aga tänavu kevadel, kui asjade kurvast seisust kuulsin, tuli mul see imelik läbi pea käinud aimdus meelde.

Töötasime Kaleviga üle laua peaaegu kümme aastat, 1995 kuni 2004. Areeni toa intellektuaalsetes vestlustes ja maailmavaatelistes kähmlemistes oli ikka elektrit, vaidluste inspiratsioonist sündis mõnigi hea tekst.

Sellist head õhkkonda, ergastavaid konflikte ja loomingulist kooskõla ongi elus väga harva. Nüüd, pärast Kalevi lahkumist on Areeni aastad minu jaoks tõesti – laenates tema enda väljendit – lõplikult kaetud “igaviku kullatolmuga”.

Barbi Pilvre


Kalevile

2002: Esseekogude esitlusel mullivanni serval koos Barbi Pilvrega.

Kas Grüner Veltliner või Müller-Thurgau, mõtlesin parajasti, kui helistati ja öeldi, et Kalev on ära.

Kes meid nüüd juhendab elu ja veini labürintides?

Kes näitab võtteid sumeduse ja tumeduse eraldamiseks?

Või oleme hoopis meie nüüd Kalevi juurest ära?

Minu ümber on Kesk-Euroopa vine, aga kuskil, keset raamatuid ja pudeleid, hõljub ikka veel üks naeratus.

Ja jälle saabunud tõendus, et lapsepõlv on läbi.

*
Grüner Veltliner seekord. Kerge, puuviljane järelmaitse – Kalev, Sa ju ütleks ehk umbes nii?

Tõnu Kaalep
Brnos, 26. juuni


Mul on olnud kombeks toimetuse köögis kohvikruusi täites üle Areeni ukse kiigata. Kalev istus vasakus nurgas akna all ja oli tavaliselt süvenenud arvutiekraani või raamatutesse. Sellest vaatepildist piisas, et tunda: maailmas on asjad brechtlikult kontrolli all. Võis ka sisse astuda ja mõne minuti juttu puhuda. Need minutid kõõlumist Kalevi raamatukapikese najal, väljaspool ajakirjanduse ajalikkust, olid mõnigi kord motiiviks end toimetuse ebaõdusatesse ruumidesse kohale vedamiseks.

Jaanuari algusest hakkasid kirjastuste saadetud raamatud kalevi lauale kuhjuma, teda ennast aga ei kuskil!

Sms 12.01

Mina: Kuulsin, et sul on tervisega asi tõsine. Pea vastu!

Kalev: Jah, pension Costa del Solil jääb tulemata, aga katsu sina selleni elada.

Mina: Mis jama sa nüüd ajad! Inimene on kõikvõimas!

Jaanuaris uskusid kõik, et Kalev võtab oma vähidiagnoosi liiga dramaatiliselt.

Tuleb lihtsalt mõelda positiivselt ja süüa tervislikult! Vabariigi aastapäeva aegu tal külas käies oli selge, et sellised soovitused kõlaksid lihtsameelselt, isegi küüniliselt.

“Mul pole suurvormideks võhma,” meilis ta, aga kirjutas siiski Enn Soosaarele nekroloogi ning pildikese oma endisest elupaigast Õismäest, Le Corbusier’ ideede parimast väljendusest. Ja andis veinisoovitusi. Kirjanik kirjutab – järelikult elab.

Märtsis sai Kalev Kulka proosaauhinna.

Sms 22.03

Kalev: Mulle on siin mõnda “suremispsühholoogi” soovitatud, aga ega ma õigupoolest tea, mis nendega peale hakata. Vahest oleks siiski mõistlik endale sellest diskursusest mingi ülevaade tekitada, kui juba elu on selle paratamatuseks teinud…

6.04

Kalev: Arst loobus keemiaraviga jätkamast, sest see ei andnud mingeid tulemusi. Meditsiin kandis mu maha. Nüüd tuleb ainult surma oodata.

Nüüd kerkisid päevakorrale alternatiivravi-võtted: küüslaugukapslid, kopranõre, shitake-seened, noni-mahl. Kalev manustab neid kõiki nii, nagu asjatundjad (ja neid on palju) õpetavad. Ta saatis mulle toimetada teksti, mida ta nimetas talle omase huumoriga “pressiteateks oma surmast”, pealkirjaga “Viimased korraldused”. Tal endal pole jaksu “seda lihvima ja uuesti läbi elama hakata”. Arvatavasti on see kõige mõjuvam tekst, mida ma üldse kunagi lugenud olen. Aga ta tahab, et see avaldataks – pärast – Loomingus. Mõistan teda, sest Looming on ikka kirjaniku päris-kodu. Ajakirjandus on ajalik – seda lauset ta armastas korrata.

Mais kirjutab Kalev, et “vaagub hapnikuvooliku küljes haiglas hinge”. Ja saadab toimetuse üldmeilile veinisoovitusi nagu tavaliselt:

Lõuna-Aafrika sari peaks igale keskmise taseme veinisõbrale päris hästi peale minema. Täitsa head rahvalikud maitsed. Leebed ja marjased. Soovitan!

Kui veinikirjanik kirjutab veinist ja loeb rahvusvahelist veiniajakirja Decanter, on kõik ju hästi? Imesid juhtub ju!

Juunis…

Vaimselt olen konditsioonis, füüsisega on sitem.

Ratastoolis saan korteris veidi liikuda. Praegu selg ka haige, see teeb ringi ukerdamise valuliseks. Söön paarkümmend tabletti päevas, nii et vaimuteravusest ei saa kõnelda, morfium teeb oma töö. Siiski võiks veel mõne kolleegiga kokku saada, mõni on pärinud.

Vahest tuleval nädalal.

Jään nii kauaks koju, kui siin vähegi hakkama saab, siis on nad lubanud mind haiglasse tagasi võtta, aga haigekassa reeglite järgi pean seal siis hiljemalt 60 päevaga surema. Seepärast vahepeal koju kupatatigi. Selge see, et siit korterist saan lahkuda vaid ühe korra. Ja soolaleivapeod jäidki pidamata. Ni pikka surma ei osanud küll oodata.

Veidi enne jaanipäeva kurtsin Kalevile telefonis, et tema soovitatud Sauvignon Blanc on mind ära tüüdanud ja sobivat Chardonnay’d pole leidnud.

“Joo siis Chablis’d, see on Chardonnay viinamarjast tehtud,” soovitas ta.

Nii jäigi. 25. juuni õhtul läksin ostsin selle Chablis’ ära. Jõin, aga maitset ei tundnud.

Tiina Jõgeda


Kadri Kõusaare ja Kalev Kesküla meilivahetus märtsi alguses 2010

Ma olen mitu nädalat otsinud sõnu, et Sulle kirjutada.
Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et Sa oled nii haige, et on oht, et see haigus võib olla lõplik. Ja teadagi, just sellisel hetkel ei suuda me leida sõnu, olles neid muidu meistrid pilduma.

Olen palju mõelnud meie viimasest vestlusest EE jõulupeol. Mul oli siiralt hea meel, et Sul hästi läheb. Sa tundusid nii õnnelik ja tasakaalus, mees oma parimais aastais – lapsed suured ja iseseisvad, loominguline reputatsioon nii kirjanduses kui veininduses märkimisväärne, lõpuks ometi Õismäelt kesklinna kolitud jne.
Ja siis selline uudis.
Ma tõesti loodan, et Su haigus on siiski ajutine, mitte lõplik.
Elu on juba definitsiooni järgi ebaõiglane, ent kõik see eksistentsialism muutub lihtsalt haledaks, õõnsaks lobaks, kui too räme, saatuslik ebaõiglus meie (või meie lähedaste) peale valgub. Ja lausa ametlikult pole ju olemas Jumalat, kellesse uskumine annaks lootust, et okei, lahkun Pärnust, aga sõidan Pariisi.

Sa oled üks väheseid inimesi, keda ma niikaua tunnen, kuid kellele mul pole pretensioone. Kellega mul ei assotsieeru ühtegi negatiivset kogemust. Niikaua, kui ma Sind tean (ca pool mu elust), oled Sa olnud mõnus, muhe ja samas terav. Enamik on ju khm, kui mõnusad, siis täiesti kriitikavabad, ja jällegi kui kriitilised, siis jääb avatusest puudu ning seejuures helgib nende näos kuri silm.

Olin praegu paar nädalat Pariisis ja avastasin enda jaoks burgunderid. Õigemini, ma olin passiivne tarbija – mitte see, kes valis (ja maksis), vaid see, kes lihtsalt rõõmuga „kaasa jõig. Millised mitmetahulised maitsed.
Ma mäletan Su esimesest veiniraamatust, et burgunderid on nagu kõrgem pilotaaž. Et paljud ei saa neist maitsetest aru (ja muidugi on nad ka kuramuse kallid). Aga jah, ma üllatusin, et iga pudel oli huvitav – sellist asja kohta harva. Eks see muidugi ole ka reisi algus....

Palun pea vastu, Kalev.

Kadri
Pariis-Pärnu

Tere Kadri,

Kuigi Sa oled minust nii erinev, olen Sind alati kõrgelt hinnanud.
Minuga on tõesti lood väga halvad. Mul on kopsu kasvanud reieluu vähk -- üliharuldane haigus keskealisel inimesel. Niisiis on mu vastu saatus, vahest mingi perekondlik karma.
Uue eluperioodi algus vastsisustatud kabinetis tundus tõesti paljutõotav, aga selgus, et seda ei tulegi. Elu pakub meile ikka üllatusi.

Ole tugev ja lendle edasi mööda selle maailma huviväärsusi,
Tervitades,
Kalev

Kadri Kõusaar


2001: Andres Ehiniga intervjuud tegemas.

Viimasel sügisel arutasime toimetuse seltskonnas, mida kinkida Kalevile 50 aasta juubeliks. Keeruliseks tegi kingi valimise mõistmine, et Kalevil on kõik, mida ta tahab ja ihaldab, mis talle tõsiselt huvi ja tõelist lõbu pakub, niikuinii olemas. Nii jõudsime kingini, mida ta ei oska tahta, mida isegi väldib – tumerohelisse paberisse sai pakitud iPod, igalt õnnesoovijalt üks muusikapala kaasas (kujundaja Evelin sokutas siiski ühe loengu). Eks see oli ka meie järjekordne katse sikutada vaikselt Kalevit kaasa uue tehnoloogia aega. Et ta oleks kursis, äkki leiab mõne mugavuse, ehk tunneb isegi mõnu.

Oma kaasaega ja moodsat eestlast suurepäraselt diagnoosiv – nii ajalehes kui raamatutes – Kalev suhtus kõikidesse moodsa elu vidinatesse ja töövahenditesse tõrksalt. Võttis neid jutule jonnakalt. Ta oli toimetuses viimaste hulgas, kes meili kasutamise endale selgeks tegi. Tõenäoliselt pidas Kalev uue tehnoloogia esemeid ja nähtusi moevärgiks, tülinaks, millele on tarbetu oma aega kulutada tublisti olulisemate ülesannete, igavikuliste küsimuste ja usaldusväärsemate mõnude arvelt. Eks tal oli õigus. Valdav osa sellest ongi moevilksatuste praht.

Kui mõnel harval – üliharval – korral laekus toimetusse kaastöö postiga, masinal trükitud või lausa käsitsi kirjutatud, säras Kalev rõõmust. Ta imetles neid pabereid eufoorilise pilguga, justkui arheoloog, kelle kannatlikkus on lõpuks ära tasunud – tuulde lenduva tühise liiva alt on ometi midagi päriselt tähtsat välja ilmunud. “Voh!” hoidis ta kirjasaatja materjali kõrgel pea kohal. “Näed, Siim! Niimoodi laekuvad tõelised kaastööd!”

Me rõõmustasime koos Kaleviga. Kalev oli mitmes mõttes Areeni tugisammas. Et ta lasi moodsa aja vidinad endale ligi, tundis nende vastu sügavamat huvi alles siis, kui see muutus möödapääsmatuks, turvas Areeni toas ka seda tunnet, et meil on jalad tugevalt ja sügavalt maas ka tõeliselt.

Siim Nestor

*
Vanas Ekspressis suurte ühiskondlike muutumiste ajal, mõtlen aega, mil toimetus asus Tatari 25 teisel korrusel, vähemalt 1993. aasta suvel, kui Areeni veel juleti Kultuuriks nimetada, arvas selle toimetaja Kalev Kesküla, et Kultuuri nädala filmide lehekülge võiksid ilmestada ka filmide kvaliteedimärgid, ja et loomulikult peaksid need olema graafilised. “Plaksutajad” (nagu rahvas nad ristis) vormistas ühe ööl kunstnik Rein Soonsein, ja seletused, mida need tähendavad, kirjutas kultuuritoimetaja kerge, kuid kindla käega Kalev Kesküla. Eestimaal polnud varem filme niiviisi hinnatud.

Kalevilt õppisin (ja õpin) ma sõnastama pildiallkirju. Fotod illustreerisid filme, mida polnud keegi näinud, ja allkiri pidi põhjendama, miks see film siin on ja mis õieti pildil on.

Kalevi sõnaseadmise oskust ma kadestasin. Oma esseedes kõrvutas ja sidus ta vir­tuooslikult vastandmõisteid. Esseedes oli elulisi detaile ja ootamatuid fakte kirjandusest. Mõtlesin: kust ta neid leiab, kus ta seda lugenud on? Ja hakkasid jagama tema seisukohti! Ta viskas ootamatuid sõna- ja mõistesaltosid ja lasi mõttes kiigega üle võlligi, kuid oskas lõpukoodaks elutargalt tulla maa peale tagasi. Temas oli luulekunstniku vaistulist elutarkust, aga ka õige kodaniku õiglust. Ja lõppeks, või ennekõike, oli ta erakordselt hea inimene.

Jaan Ruus

*
Trehvasin Kaleviga esimest korda 1997. aasta veebruaris Kirjanike Liidu loomemajas Käsmus. Tal oli seal plaanis panna kokku Areenis ilmunud tekstidest esseekogumikku. Esimene kohtumine oli meil kohe maja trepil; Kalev vaatas pappkasti (veinikasti) minu süles ja küsis huvitatult, et kas see on proviant. Ma ühmasin, et ei, need on raamatud. Mõistagi oli proviant Kalevil endal kaasas ja siis ta jagas paaril korral seda minuga.

Kalev võis olla väga sõnaaher. Elasime Käsmus umbes neli nädalat ühe katuse all ja rääkima sattusime nii kolme-neljapäevaste intervallidega. Hea rahulik oli.

Paari nädala möödudes küsis Kalev mult, et kas ma ei tahaks hakata Areenile midagi kirjutama. Ma ei olnud vastu ja nii ma Eks­pressi sattusingi. Ma töötan meie lehes suures osas tänu Kalevile.

Viimase aasta istusin Areeni toas Kalevi vastas. Sõnarohkemaks meie suhe polnud muutunud, aga kui me vestluse üles võtsime, siis oli see alati üks õige sisukas jutuajamine. Niisama plära Kalev ajada ei armastanud.

Kalevit võis näha haruharva ägestumas. Kui üldse, siis kirjanduslikku maailma puutuvates küsimustes. Juhan Viiding, Marie Under, Mati Unt, Haljand Udam… nendest rääkides võis Kalev väga kirglikuks minna.

Aga tookord 1997. aasta talvel Käsmus ei valminudki Kalevil plaanitud esseekogumikku. Vanade ajakirjanduslike tekstide lugemisel polevat tal tekkinud tunnet, et see võiks kuidagi igavikulist väärtust omada ja kogumikuks koondamist pälvida. See oli tüüpiline tema puhul – Kalev oli loomult tagasihoidlik inimene.

Käsmus valmis tal tookord hoopiski luulekogu “Vabariigi laulud”. Vahe ja irooniline raamatuke. See sai järgmisel aastal Eesti Kultuurkapitali luulepreemia.

Andrei Hvostov

*
See oli Ekspressi pereheitmise aegu. Aastal 1991. Siis ma kohtasin esimest korda Kalevit, värskelt lehte tööle tulnud nagu minagi. Olid ilusad ajad. Juba üksnes seetõttu, et olime peaaegu kakskümmend aastat nooremad kui praegu. Noored ja õnnelikud.

Kas nüüd oleme vanad ja õnnetud? Ei, nooruslikkus ja õnn pole aastakümnetega kuhugi kadunud, sest loomine hoiab vaimu värske. Kuid minu arvates saab niiviisi luua tänu ümbritsevatele inimestele. Niisugustele nagu Kalev. Ilma selliste inimesteta ei hoiaks Ekspress kinni nagu magnet ja toimetus oleks juba ammu muutunud läbisõiduhooviks.

Enne viimaseid jõule, toimetuse jõulupeole minnes, rääkisin Kaleviga kodust. Ta oli rõõmus ja õnnelik, et elab nüüd Kadriorus. Lühikeseks, ülekohtuselt lühikeseks jäi tal see rõõm ja rahu hinges.

Pekka Erelt

*
See on harjumatu mõte – Kalevit ei ole enam. Ei aita teadmine, et Kalev teadis oma saatust mitu kuud ette, kuigi me kõik lootsime imet nagu ta isegi.

Me kohtusime aga 1979 Tartu Kirjanduse Majas luuleõhtul, hakkasime suhtlema ja käisime Tartu NAKi reisil Virumaale koos luulet lugemas. Alates 1. juunist 1991 istusime samas toimetusetoas ja tegime öösiti Eks­pressi Kultuuri, hilisemat Areeni. Kui palju on koos raamatutest räägitud, veine degusteeritud, piknikke peetud, elust, armastusest ja seksuaalsusest räägitud, teineteist tögatud, hääle kähisemiseni vaieldud...

Aga kui proovin sõnastada, mida Kalev tähendas Eesti Ekspressile, siis eelkõige ülierudeeritud ja kambavaimust vaba ning arvamustes objektiivsust hindavat kirjandustoimetajat, kelletaoline vennaskond on nüüdseks peaaegu et kadunud. Eelnev töö Eesti Entsüklopeedias oli temast toimetajana teinud heas mõttes pedandi, kelle praktilised õpetussõnad on mul siiani meeles. Kultuuritoimetaja peab tundma Piiblit, rõhutas ta korduvalt, ning vajalikke kujundlikke tsitaate leidis ta sellest raamatust, mis seisis ta raamaturiiulil kõrvuti veiniteatmikega, alati kerge vaevaga. Ta oli nagu toimetuse Mõistev ja Tark Vanamees – ning varasest noorusest kasvatatud habe andis Kalevile väliselt kahtlemata soliidsust juurde.

Ent kui proovin mõelda Kalevist laiemas kultuuriajaloolises kontekstis, siis – ja taas ütlen kahtlemata – oli ta minu meelest oma põlvkonna suurim ajalaulik ja esseist, ja mõlemas valdkonnas parim parimate seas. Maailmavaatelt ühtaegu moralist ja hedonist nagu paljud mõjukad mõtlejad, läks talle Eesti poliitiline ja kultuuriline areng alati korda, mida Kalev suutis vaimukalt ja veenvalt alati siduda rahvusvahelise kontekstiga.

Oli õnnelike 1990. aastate keskpaik, kui ühel kaunil suveõhtul istusime koos Kalevi ja Karlo Fungiga Liivalaia tänaval kunagisel Timukamäel ja jõime mingit hispaania veini, mille Kalev oli just ühelt oma veinireisilt kaasa toonud. Tulevase Hansapanga maja kohal tehti arheoloogilisi kaevamisi ja värske süvendi ääres lebas arvukalt sajanditevanuseid inimluid. See meist järele jääbki, ütles Kalev ja rüüpas mõnuga pudelist. Ja siis tuleb kirjanik ja loob legendi, ütles Karlo. Nüüd on vaja legendiks muutunud Kalev raamatusse panna.

Puhka rahus, kallis sõber.

Harry Liivrand

*
Kalevi olemasolemisest

Kalev oli kogu aeg siin toimetuses olemas, see oli üks tema omadusi. Vahel käis ta pikalt reisil või oli puhkusel, aga mingi Kalevi olemasolu tunne oli ikka toimetuses. Kalev oli haige, ja oli teada, et väga raskesti, aga meilboksi tuli ikka Kalevi soovitus, kus hea vein suht odavalt saadaval. Ikka oli tunne, et nii hull ei saa ju asi ometi olla. Ja tema olemasolu tunne oli ka ikka olemas. Nüüd on ta surnud. Jah – aga tema olemasolu tunne on siin. Praegu veel. Siis kaob. Aga ma tean täiesti kindlasti, et ajuti see tunne tuleb jälle – nagu ingli puudutus – aasta pärast, kolme aasta pärast. Niikaua, kuni ma ise veel siin olen.

Katrin Hallas

*
Kalev oli üks neid väheseid inimesi, kes suutis üheaegselt olla nii looja kui loodu kaitsja.

Võimalus temaga vahel rääkida oli vaieldamatult üks parimaid asju Ekspressis töötamise juures, kuid alati polnud need isegi tema leebed, õiglased ja hoolega valitud sõnad, millega ta teisi toetas, hoidis ja jätkama julgustas. Suure tammepuu kombel kehastas ta usku väärikalt elamise võimalikkusse ja teatavatele humanistlikele väärtustele truuksjäämisesse pelgalt oma olemasoluga, lihtsalt olemas olles.

Läinud oktoobris nägin teda seismas toimetuse köögis, kuidagi harjumatult kühmus; ühtäkki tundus, justkui oleks külm tuul puhunud läbi tema. Ma ei tea, kas ta juba siis teadis; ma ei küsinud, kas miski on halvasti, nii head sõbrad me polnud. Mida ma tean, on see, et pärast Kalevi kadumist on maailm väga palju vaesem ja kõledam koht. Head teed, Kalev. Keegi ei asenda kunagi sind, kuid me peaks püüdma pingutada olla veidigi rohkem nagu sina.

Krister Kivi

*
Mulle tähendas Kalev eelkõige delikaatset kirjanikku, kes erinevalt minust tavaliselt vältis teravat isiksuslikku väljaütlemist või kompromissitut vastasseisu, teisalt aga suutis oma paljudes esseedes avada nii mõnegi siinse ühiskonna poolenisti tabustatud valupunkti. Kusjuures väga viisakalt ja empaatiliselt. Loodan, et suudan selles suhtes temalt nii mõndagi õppida. Olles läbinisti kirjandus­inimene ja määratledes ennast muuhulgas ka “tubli rahvuslasena”, tundis Kalev minu juuresolekul siiski aeg-ajalt kohmetust siinsete võimude poolt teostatava rahvuspoliitika pärast. Eesti kultuur on kaotanud ühe lõpmatult sooja ning tolerantse inimese.

Sergei Stadnikov

*
Soovitustega mõõdukusele

Ligi kümme aastat tagasi jäi lehes ilmumata akadeemilist laadi nekroloog olulisele lastekirjanduse uurijale, mille oli kirjutanud sama ala spetsialist. Kirjutaja saatis selle Kalevile, aga nekroloogide avaldamisega tegeleti tollal teises toimetusetoas.

Kalev läks teise tuppa asja uurima. Tagasi tulles oli ta hämmingus. “Öeldi, et polnud piisavalt naljakas! Kujutage ette, nüüd peab siis nekroloog ka naljakas olema.” Selline suhtumine Kalevile just väga ei meeldinud, aga ajas ta lõppkokkuvõttes muhelema. Et mine sa tea – äkki võikski ka nekroloog naljakas olla.

Humanistlik Kalev oli avatud inimene ja oskas leebelt iroonilise heatahtlikkusega suhtuda ka sellistesse elu- ja kunstiveidrustesse, mis talle isiklikult väga omased või lähedased polnud. Kalev tunnistas, et tal on olnud raske taluda minu fekaalhuumorit Areeni veergudel, aga Kundera väide, et sitt on kitši vastand, mõjunud rahustavalt. Ja nähtust “lomograafia youtube’is” lubas ta uurida siis, kui pensionile läheb.

Mulle on tasakaalukas Kalev olnud heaks nõuandjaks kirjanduslikes, aga ka elulistes küsimustes. Oma viimasesse raamatusse kirjutatud pühenduses soovitas ta mul rohkem rahulikuma elu poole hoida: “Soovitustega mõõdukusele”. Kalevit iseloomustas seltsimehelikkus kõige paremas mõttes. Tänud, Kalev!

Marko Mägi

*
Kalev oskas inimestega rääkida. Pikalt ja mõnuga, südamest, nii nagu vanasti räägiti. Ta oli neid väheseid ajakirjanikke, kes haaras alati enne telefoni kui arvuti järele. Kalev hoidis ülal vana kooli vestluse vaimu, hullutas avatud kontoris kolleege pikkade ja valjude telefonikõnedega (kuni Barbi Pilvre algatusel talle lõpuks juhtmevaba telefon kingiti) ja kutsus aina kaasautoreid ning allikaid kontorisse vestlema.

Seesama empaatia ja ligimesearmastus tegi temast ka hea esseisti ja poeedi. Jahedat moodsat eduvaimu kandvas Ekspressis tulid Kalevi sulest ikkagi solidaarsusele üleskutsuvad, nõrgemat kaitsvad ja inimest hindavad kirjutised. Oskus küünilisuse ja kommertsialiseerumise hiidlaine ees teistega konflikti minemata ikkagi teistsugust, humanistlikku joont edasi ajada – vaat selle oskuse pärast jään ma Kalevit ilmselt kõige rohkem austama.

Aprillis kirjutas Kalev mulle: “Mul läks viiekümnenda eluaasta ees kõik ülesmäge. Kirjutasin ühe hooga raamatu, mis on teistele meeldinud ja sai kirjanduspreemia, ostsime elu jooksul kogunenud raha eest suurepärase kesklinna-Kadrioru korteri, kust jala tööle käia. Sisustasin kabineti ja mõtlesin andekaks hakata, aga siis tuligi surm vahele.”

Hirmus ja ebaõiglane. Aga ikkagi hea, et tunnustus ja unistuste kodu said nähtud ja et “andekaks hakkamise” plaan oli loomulikult puhas tagasihoidlikkus. Kalevi ilmselge andekus on juba kümneid aastaid erinevaid väljendusi leidnud, nii loomingus kui elus. Olen täiesti kindel, et Kalevi sisemine tarkus lasi talle antud napi 50 aasta jooksul sumedaid hetki nautida rohkem, kui paljud teised oskaksid kas või 100 jooksul.

Mele Pesti

*
Õndsusesse kulgev päev

Kõigist Kaleviga koos töötatud aastatest on mulle eriliselt meelde jäänud üks hetk Eks­pressi toimetuse peolt kaugetel 90ndatel kusagil Pärnumaal, mere ääres asuvas hiiglaslikus nõukogudeaegses punastest tellistest laotud puhkekombinaadis.

Pidu kestis teist päeva ja alati lahkelt naeratav Kalev istus pärastlõunase päikese kuldses säras muruplatsi veeres, kõrval avatud veinipudel ja mõlemal pool teda kirjandushuviline daam, keda ta oma jutuga lõbustas. Õndsusesse kulgev päev, mõtlesin teda vaadates.

Priit Hõbemägi

*
Hetke, millal minu teadvusse jõudis Kalev Kesküla nimi, mäletan üsna täpselt. Oli aasta 1977, mina olin 12aastane ja vanaisa andis mulle iga nädal raha, et ostaksin uue Loomingu Raamatukogu. Seekord siis “Viis tüdrukut ja kaheksa poissi”, mille ka ise läbi lugesin, sest lood ja luuletused olid lühikesed ja lapsele enam-vähem jõukohased. Peab ütlema, et Kesküla looming mulle eriti ei meeldinud, tundus liiga konjunktuurne olevat. Beier, Kareva ja Juhan Habicht panid rohkem kaasa elama.

Küll meeldis mulle väga Kesküla pilt uhkete pikkade lokkidega, sest selline soeng oli sel ajal minu paleus. Ja pikalokilisena nägin teda ka viimast korda.

Teine mitteisiklik, kuid intensiivne tutvus Kaleviga leidis aset 1999, kui tegin aastaülevaadet eelmise aasta eesti luulest ja “Vabariigi laulud” mõjus mulle otse ilmutusena. Raamat oli läbivalt stiilne, vaimukas ning Eesti omariiklust nii süvitsi analüüsiv kui võimalik. Minu meelest oleks selle avaldamisega pidanud kaasnema autorile abonement presidendi vastuvõttudeks igal 24. veebruaril.

Ükskord tuli Areeni tuppa peatoimetaja Priit Hõbemägi, vastutuse ja murede all kössis, ja ütles kadedalt, et maailma parim elukutse on olla korraga kultuuriajakirjanik ja veiniajakirjanik. Kalev oli selle üle kirjeldamatult õnnelik.

Veiko Märka

*
Kuidas Kalev mu suhted veiniga keeruliseks ajas

Kui ma üle kümne aasta tagasi maalähedase elu pealt Ekspressi olin jõudnud, hakkasin kord Kalevile selgitama, kui ülihea oli mu vanaisa magus marjavein. Ilmselgelt lõbustatult pidas Kalev seepeale mu esimese päris-veiniloengu sellest, mida õigupoolest veiniks tuleks nimetada ja mida inimesed selle juures hindavad. Ega ma teda esimesest korrast uskuma ei jäänud, aga jooksin sest ajast saadik tihtipeale veinilonksuga Areeni toa vahet. Algul selle pärast, et näha, millal Kalev ometi tunnistab, et magus vein on parim, hiljem selleks, et otsida neid maitseid, mida tema leidis. Ja tippklassi veine mekkida.

Kuni selgus, et mulle meeldivad päriselt ainult sellised veinid, mida ma ise ilmaski osta ei jaksa, ja needki siis, kui Kalev nad “lahti rääkis”. Teised ei tasu valamise vaeva ära. Nüüd vist polegi enam mingit mõtet neis.

Evelin Somelar
Areeni kujundaja

*
Kalev istus hea mitu aastat mu selja taga. Kes kunagi avatud kontoris on töötanud, teavad, kui ebamugav võib olla teadmine, et sinu töölaud on kogu aeg kellegi vaateväljas. Aga Kalevi silma all oli hea ja turvaline olla. Kalev oli sõna otseses mõttes hea kindel seljatagune, kui uksest jälle mõni konfliktiga relvastatud tegelane sisse juhtus tormama.

Ka seda õppisin Kalevi käest, et kirjameestega tuleb alati tähelepanelik olla – mõni lõunasöögil muidujutu käigus pillatud mõte, mida sa pole ise veel lõpuni mõelnudki, võib tema peas perfektselt sobituda ammu täitmist oodanud kohale ja sind kirjutataksegi lukku. Ja sealt loo seest enam välja ei pääse. “Elu sumedusest” on hiilgav näide niisugusest kirjutamisviisist – see on Kalevi elutark imestamine erinevate inspiratsiooniallikate üle, just nagu tammevaadis aastaid laagerdunud reserva saab alles klaasi valades ja värske õhuga kokku puutudes täiusliku maitsebuketi.

Kalevi tarkuste salvest pärineb ka tähelepanek, et täiskarsklus ei kõlba kuskile – karsked minevat kurjaks kätte.

Lõunalauas haarasin ka ise alatihti sõnasabast kinni: “Kalev, see on ju nii hea teema, kirjuta sellest essee!” “Miks mitte,” vastas Kalev, “aga ma pean mõtlema, kuidas seda nii teha, et keegi haiget ei saaks.” Tõeline empaatiakool.

Margit Tõnson

*
Jagasime Kaleviga hedonistlikku vaadet elule. Mugavus ennekõike ning võimalikult palju intellektuaalset ja ka mitte nii intellektuaalset naudingut. Kalev rääkis, et talle sobiks rantjee elu – oleks aega mõtelda ja kirjutada kõigest sellest, mis elu mõnusaks teeb. Nüüd jäi palju kirjutamata. Aga on oluline, et Kalevil ei jäänud elamata. Ta elas nii elavalt, et ei oskagi teda mitte-elavana ette kujutada. Vahel ma usun Paradiisi. Praegugi kujutan ette, kuidas Kalev istub seal kuskil meist kaugel roosipuust laua taga, joob taevalikku veini, loeb raamatuid ja kirjutab poeemi elust, mis oli aastate poolest lühike, kuid muus osas üleni rahuldav.

Kairi Prints

*
Pole enam palju selliseid ajalehetoimetajaid, kes autoritega tööd teeksid: neid kritiseeriksid ja juhendaksid ning aitaksid neil end avada oma parimast võimalikust küljest. Kalev Kesküla oli just selline toimetaja. Mäletan, kuidas kirjutasin Areenile oma esimesi esseelaadseid tekste. Eales ei õnnestunud mul esimesel korral saada valmis lugu, milles oleks kõik see, mida Kalev ühelt esseelt ootas: üksiku ja üldise sidumist kirjanduslikult kõrgetasemeliseks arutluseks, mis lõppeks vaimuka puändiga. Kõige halvemal korral saatis Kalev mulle kuus korda teksti tagasi... Aga ma proovisin Kalevi näpunäidetest õppust võtta ning lõpuks tõesti jäi Kalev rahule ja lugu ilmus.

Nüüd olen olukorras, kus püüan omaaegseid õpetussõnu meenutades ise autoreid juhendada ja parandada. Kalevi seatud kõrge standard on mul kogu aeg silme ees.

Peeter Helme

Ma töötasin ligi 19 aastat Eesti Ekspressis. Ma ei teinud ühtki suurt ega erilist paljastust, aga loodan tõsimeeli, et minu nimega ei ilmunud seal midagi, mis tagantjärele rumal ja häbiväärne tunduks.

Seda on imelik öelda, aga ma olen vist osanud inimesi ja elu armastada. Ma arvan, et ma olen osanud seda kogunisti paremini kui midagi muud, paremini kui kirjatööd teha või veinimaitseid eristada. Ma olen tõesti armastanud neid, kes mulle lähedal on olnud, ja armastust on vahel ka kaugemate jaoks üle jäänud. Ma olen oma naises – kellesse kolmekümne aasta jooksul nii palju mu armastust ladestunud – nii kõvasti kinni olnud, et nüüd on võimatult raske tema ikka veel nooruslikust ihust ja hingest lahti lasta. Kuidas sa valmistud surmaks, kui pead soojadest ihuliikmetest lahti laskma. Kuidas sa lähed, kui tead, et lastele sai liiga vähe malemängu õpetatud? Et tahaks nendega, nüüd kus nad suured on, ikka lähemalt sõbraks saada.

Õigupoolest on neid ju üksjagu, kelle elule kaasa elatud, kelle juures rõõmus oldud.

Kalev Kesküla
Väljavõte kirjatööst “Viimased ­korraldused” (aprill 2010, avaldatakse täismahus ­ajakirjas Looming)