Tuleb nentida, et ega midagi suurt muutunud ei ole. Silvia Rannamaa raamatud “Kadri” ja “Kasuema” on tänaseks eesti kirjanduse klassika. Noorel kirjanikul Margus Karul on seljataga menukas teos “Nullpunkt” koos selle spin-off’idega, kuid kuna saatus pole mind nimetatud teosega mitte mingil moel kokku viinud, siis saan Margus Karu teist raamatut vaadelda ilma võrdlemise koormata. Mõistan, et pärast edukat debüüti oli teist raamatut kindlasti raske kirjutada.

Nii. Kellel on kiire (ja kellel tänapäeval ei oleks), hakaku lugema 136. leheküljelt. Sest sealt algab raamatu teine osa, iseseisva süžee ja paljude uute tegelastega. Esimene kolmandik raamatust on täiesti üleliigne: igav, raskepärane ja klišeedest kubisev tekst. Kindlasti oleks palju huvitavam olnud pealt vaadata, KUIDAS Margus Karu seda osa kirjutas. Moodsalt ebamäärase soolise orientatsiooniga peategelane Tekla Tuul on edukas reklaamifirma töötaja ja saatejuht, kes elab väliselt glamuurset elu, kuid on sisemiselt kinni jooksnud. Alkohol, uimastid, juhuslikud vahekorrad ja ööbimised Peetri küla küprokelamus annavad untergangile ainult hoogu juurde. Aga nii nagu reklaamimaailmas pole ammu enam seda glamuuri, millele raamatus vihjatakse, nii on ka prassimisest, enesehaletsusest ja oksehoogudest tüütu lugeda. Kuni ühel päeval peategelane võtab teadmatusest sellise LSD-annuse, mis ta unustamatule teekonnale viib. Sellest hetkest algab ka raamatus uus hingamine. Tekla seiklused Uus-Meremaal on täitsa loetavad. Isegi puänt on olemas.

Raamatus on palju noortepärast slängi, mis mõjub pingutatult; keelelisi klišeesid, mis mõjuvad kulunult, ja tüüpe, keda ei tahaks oma tuttavate hulka. Ka keeleliselt on raamat nõrk. (Igaüks ei ole Anthony Burgess, kes lõi oma krestomaatilises düstoopias “Kellavärgiga apelsin” unikaalse, vene ja inglise keelel põhineva noorteslängi. Kuid Burgess oli ka silmapaistav keeleteadlane.) Aga jutt hakkab ikkagi lõpuks edenema ja kogu lugemisele kulunud aeg pole lootusetult maha visatud.

Siit moraal – kirjaniku juures pole tähtis, kui vana, tark või haritud ta on, isegi keelekoperdused võib andeks anda, kui vaid jutt jookseb. Nagu kaks kolmandikku Margus Karu raamatust tõestab, jookseb tal jutt küll. Nii et lootust on.

Priit Hõbemägi