Puhas hommik

Rahvusooper Estonia sarja “PööningTants” viimaseks jäi kaksiklavastus “Jumalate juures / Pärast maailma”. Esimese koreograaf Kenneth Flak on pöördunud viikingite jumalate poole ja nad esitavad laval koos Külli Roosnaga neli maailmalõpueelset etüüdi. Maailmalooja Odin ei mõista oma loomingut. Aga see looming, mida me laval näeme, on ilus ja täiuslik. See tants on peaaegu et jumalik, nagu inimene enne surma. Selle puhtus, täpsus, uhkus ja ausus sunnivad toolil tarduma. Maailma lõpp on käega katsutav.

“Pärast maailma” on koreograafide visioon-illusioon uuest elust tühjas ruumis. Noored balletiartistid on uude maailma asetatud juba sel tasandil, et tegemist on nendele harjumatu nüüdistantsuga. Seda usutavamad on nende otsingud laval, oma pale pööratakse iga uue uue lootuskiire poole. Liikumine on kaunis ja kummaline, kuni valgusallikas jõuab seniiti ja kiired hakkavad kõrvetama.

Pekkis päev

Etenduses “Iphigéneia Aulises” nõuab jumalanna Artemis, et Agamemnon ohverdaks Kreeka nimel oma tütre Iphigéneia. Viimane arvab esiti, et läheb mehele, aga varsti selgub, et hoopis tapale.

Vanakreeka inimeste ja jumalate keerulised suhted mängitakse ette eriti emotsiooniküllaselt. Kangelased karjuvad, kammersaal kajab. Jumalad on vait. Alguses tahaks sõrmed kõrvadesse toppida, aga siis hakkad jumalate hääli kuulma. Kogu selle räuskamise taga nii me ju elamegi: ohverdame selle nimel, mida me ei näe ega tunne, seda, mis on meile kallis, ja astume õhetavate põskedega tapalava poole.

Minimalistlik lavakujundus ja forsseeritud emotsioonid keeravad lavastuse markeeringuks, mille kurdudes on kurbus. Maailma ja inimese pärast. Iphigéneia õilsus on seda traagilisem, et valgusallikas vajub pöördumatult allapoole ja lähenemas on pime öö. Viimastes kiirtes helgivad verise isahirve klaasistunud silmad.

Pime õhtu

Aga inimesel on kunst. See hoiab ärkvel. Inimesel on ka kunstvalgus ja kunstlikud vahendid eufooria tekitamiseks. Ilma pikema tseremooniata surutakse Cabaret Rhizome’i reivil külastajale pits pihku ja sunnitakse see täiesti tseremooniavabalt kurgust alla kummutama. Lahti läheb tõeline kunstläbu, töö käib enamjaolt gruppides, aga on palju ka individuaalset lähenemist. N-ö töötoad on väga harivad. Kahetunnine läbusimulaator kontsentreerib, konstateerib ja konserveerib inimese metsistumisprotsessi täpselt ja üllatava etteaimatavuse peale mängides. Siin on üheskoos jumalad ja kuradid, õnnistatakse ja ohverdatakse ning maailma lõpp on peaaegu pihus.

Kuid... viimaks on teatrisse tulnud ikkagi omapäi õues keset pilkast pimedust. Aga et mitte seda päeva liiga melodramaatiliselt lõpetada, siis tuleb tunnistada, et tegelikult pole lootuskiir jäädavalt kadunud – külalised talutatakse peagi järgmisse läbustusasutusse ja võib-olla on nende jaoks hommik siiski olemas. Kes ärkab?

“Jumalate juures / Pärast maailma”Koreograafid Kenneth Flak ja Külli Roosna.
Tantsivad Külli Roosna, Kenneth Flak ja Rahvusooper Estonia balletiartistid.
Sari “PööningTants” Rahvusooperis Estonia.
“Iphigéneia Aulises”Euripidese tragöödia. Lavastaja Lorna Marshall (Suurbritannia). Mängivad Tambet Tuisk, Rasmus Kaljujärv, Jaak Prints, Mirtel Pohla, Eva Klemets, Marika Vaarik, Risto Kübar ja Gert Raudsep.
Teater NO99.
“Rave/Reiv”Lavastaja Johannes Veski. Mängivad Anatoli Tafitšuk, Päär Pärenson, Ajjar Ausma, Joonas Parve ja Kait Kall.
Cabaret Rhizome.