Lunastaja Ilmi Kolla

Legend Ilmi Kollast võib lunastada ka teisi selleaegseid poeete, arvab Aare Pilv.

Ilmi Kolla luuleraamat “Kõik mu laulud” püüab toda poole sajandi tagust luulelegendi mitte ainult taas aktuaalsemalt käibesse tuua, vaid on tegelikult ka üsna jõuline samm “­Kolla-kaanoni” uuendamises – 129 tekstist peaaegu pooled on varem trükis ilmumata ning oodanud Kirjandusmuuseumi arhiivis oma lugejaid. Oma eluajal sai Kolla niikuinii avaldada vaid ideoloogilise värviga tellimusluuletusi, ja nüüdse kogu koostaja Eve Annuk on lähtunud teatavaist “autentse” või “tõelise” Ilmi Kolla otsingutest.

Isiklikult mulle oleks meeldinud, kui raamatus leidunuks rohkem ka toda “tellimusluulet” – vähemasti nood kümmekond teksti, mis on võrreldes Ilmi Kolla kahe eelmise luulekoguga (1957 ja 1983) nüüdsest kogust välja jäänud, enamik neist kolhoosikorra kiitmised, ka üks komnooreks astumise tekst. Miks oleks see meeldinud? Ilmi Kolla on autor, kelle taaspublitseerimisel on võimalik lähtuda kahest eri taotlusest. Üks neist on Kolla-­legendi taaselustamine ja süvendamine; see liin rõhutab Kolla intiimset palet ning esitab teda teatavate “tõelise luuletaja” tunnuste kohaselt.

Teine taotlus oleks esitada Ilmi Kollat kui tolle väga kummalise ajastu esindajat, Kolla lühikest elu- ja loomingulugu kui väga ilmekat episoodi meie kultuuriloost. Eve Annuki suhtest Kolla luulega paistab tegelikult välja mõlemat taotlust, kuigi esiplaanil tundub olevat too Kolla ülevdamine (kes soovib saada lähemat pilti Kollast kui oma ajastu ambivalentsest esindajast, võib lugeda Eve Annuki kolme aasta tagust doktoritööd “Ilmi Kolla ja tema aeg”). Õigupoolest tekkis mul tahtmine lugeda pool­belletristlikku ­Ilmi Kolla biograafiat, mis oleks läbi pikitud tema avalikest ja intiimsetest luuletustest ning tema kirjavahetusest – see oleks üks väga intrigeeriv kultuuri­looline lugemine.

Sest tõeliselt tähenduslik ja kõnekas võiks Ilmi Kolla tänapäeva jaoks olla siiski oma elu ja kirjutatu kogutervikus.

Eelöeldu ei tähenda, et ma suhtuksin Eve Annuki tehtud Kolla-raamatusse kuidagi pika hambaga – ka sellisel kujul on tegu olulise täiendusega eesti luuleloole. Ilmi Kolla isiklik, tsenseerimata-juhendamata hääl on ­raamatus esil tugevamini kui kunagi varem. Ja Kolla-kaanon on nüüd nihkunud tütarlapselikkusest naiselikkuse poole. ­Esimest korda on avalikkuse ees Ilmi Kolla otsesemalt erootilisi luuletusi – Kolla üks lemmikuid oligi Juhan Sütiste kõrval Marie Under. Underi laadi kajastusi võib Kolla luules tõesti leida (kuni selleni, et ühe oma luuletuse lõpetab Kolla sõnaga “õnnevarjutus”). Tundub, et Kolla on võib-olla omajagu lugenud ka Ernst Ennot, igal juhul viitavad sellele mõned intonatsioonid ning päris mitmes tekstis korduvad koduste valgete ristikheinte ja pideva teelviibimise motiivid.

Siinkohal tuleb ikkagi küsida, millest tuleneb Ilmi Kolla tähenduslikkus eesti kirjandusloos. Tema luule ei ava ju mingeid uusi poeetilise laadi võimalusi, mis oleks enne viiekümnendaid eesti luules tundmatud olnud. Nagu üks vana küüniline kõnekäänd ütleb, annab luuletaja värssidele lõpliku kaalu tema surm. Sellele lisaks veel “poeetide haigus” tuberkuloos, mille mütoloogiast kõneleb ka Annuk ise Susan Sontagile toetudes oma doktoritöös. “Kõik mu laulud” on selles osas isegi suhteliselt ilmutuslik, sest esmaavaldatud tekstide toel (ja ilmselt võimendaksid seda Kolla kirjad veelgi) võib rekonstrueerida peaaegu võlumäeliku atmosfääri, mis tiisikusehaigete kogukonnas valitses ning mis Ilmi Kolla suguse noore neiu jaoks tähendas haigusepalavikus veedetud jõudeelust võrsunud kirglikke, kuid etteaimatavalt nurjuvaid armulugusid ning sellest vormuvat ihar-traagilist meelestatust (muuseas, just selles peituks taktitundelise lähenemise puhul tolle minu kujutletud elulooromaani üks võluvamaid liine).

Ilmi Kolla legend sai alguse pärast tema surma ning selle aluseks on luuletus “Nukrad hetked”. Selle teksti olla äsjasurnud Kolla paberite hulgast leidnud palatiõde ning kohe hakkas see ümberkirjutustena käest kätte levima – ilmselt koos taustateadmistega noorelt surnud autori kohta.

Aegade vabamaks muutudes ilmus 1957. aastal Kolla 40 luuletust sisaldav vihikuke.

See oli aeg, mil Stalini isikukultuse ametlikule hukkamõistule järgnenud kliima mahenemises hakkas ilmuma uutmoodi luulet, mis oli vaba eelneva kümnekonna aasta ideoloogilistest nõuetest. See oli kuldsete kuuekümnendate ettevaatlik koidik, mida märgistasid senise sotsrealistliku esipoetessi Debora Vaarandi kannapööre “Lihtsates asjades” ning luuletajatena mitte enam algajate Jaan Krossi, Ellen Niidu ja Ain Kaalepi kõlav debüteerimine. Vahepealset tugevalt ideoloogilise näoga eesti luulet hakati piinlikkustundes ja kiiruga unustama. Ja just selles olukorras on Ilmi Kollal eriline roll – ühtäkki oli olemas keegi, kes pole kõrg­stalinistliku surutise ajal olnud põlu all ja kes on nõukogude riigi ametliku liini suhtes “puhas”, kuid on ometi just samal ajal (mitte pärast, nagu Vaarandi) kirjutanud midagi, mida saab lugeda lahus ajastu poliitilistest nõuetest, puhta inimliku poeesiana. Nii et mõnes mõttes võidi Kollat tolles ajahetkes tajuda eesti luule järjepidevuse hoidjana, ja veelgi enam, see, et Kolla oli õrnas ja rikkumata eas keset tumedat ajastut surnud, lisas asjale teatavat müütilisust.

ilmi Kollast sai teatud mõttes lunastaja, kellele osutades võis tagantjärele öelda, et ometi-ometi oli noil aastail kroonulaulude ning pesuköögis vaikimise (Alver) kõrval olemas ka tegelik elav luule.

Kusjuures seegi lunastus on tegelikult ambivalentne, sest mingis mõttes lunastas Kolla-legend ju ka neid, kes olid samal ajal Kollaga “tellimusluulet” treinud, Kolla poeedikuvandi tuumas avanev inimlikkus kumas ka nende peale. Nii toimis Ilmi Kolla toomine avalikku eesti luulekaanonisse tol kergendushingetõmbe hetkel omalaadse mälu katkestamatuse ning hingeehtsuse võimalikkuse märgina ja samas minevikku lepitava unustuse kehastusena. Lähemal vaatlusel on ses üllatavalt palju sarnasusi Kristuse lunastuslegendiga.