Lupe Fiasco “The Cool”

Ninaka Chicago räpilootuse tabelivallutusplaanidega teine ­album.

Lupe Fiasco

“The Cool”

(Atantic)

Ma ei viitsi enam kuulata poppide räpi­tuusade dialooge oma kaeblike Chris Martini tõugu sülekoertega (“Superstar”, “Fighters”). See on mingi uus trendiasi või? Timbaland ja One Republic, Kanye West ja originaal-Coldplay ise, Lupe Fiasco ning Matthew Santos. Kui palju Chris Martineid meil vaja on? Ma ei viitsi enam kuulata pateetilisi sümfooniaorkestreid lakoonilise hip-hop-biidi peal (“Go Go Gadget Flow”, “Intruder Alert”, “Free Chilly”). See on kuidagi nii...

90ndad? Ole neetud, Puff ­Daddy või Diddy või kuidas iganes sa ennast täna kutsud. Ma ei viitsi enam kuulata n-sõnadega pikitud monotoonset halamist (“The Coolest”). Aitab küll.

Ma viitsin kuulata džässikalt suitsust ja hajevil hammondi r&b’d (“Paris, Tokyo”), ning outkastlikult irvitavat uptempo jämmi (“Go Baby” koos GemStonesiga). Ma viitsin kuulata retrofutu laserisaundidega elektriseeritud p-funki (“Hi-Definition” koos Snoop Doggiga), ja ma viitsin väga kuulata närviliste trummide, saatuslike kajade ning kärisevate progemetalkitarridega kontrollitud kaost (“Hello Goodbye (Uncool)” koos UNCLE’iga).

Vaieldamatult kvaliteetselt produtseeritud peavoolu hip-hop, millest leiab rohkem sügavusi kui nii mõnegi paljuhaibitud konkurendi omast. Kui viitsid kuulata.

6