Maailmakuulus popkriitik Reynolds kiidab Grünbergi, laidab Iirist.

 (8)
                 
Eesti Ekspress
Maailmakuulus popkriitik Reynolds kiidab Grünbergi, laidab Iirist.
Simon Reynolds (Promofoto)
Mitme olulise muusikaraamatu autor ja mõjukas kriitik Simon Reynolds (48) vastab Tõnis Kahu küsimustele.

Simon Reynolds on kahtlemata kõige tuntum välismaine muusikakriitik Eestis. Tema laiemale populaarsusele meie koduriigi muusikahuviliste seas pani aluse tantsumuusika ajalugu käsitlev raamat “Energy Flash”, mis maabus siia klubimuusika kõige tulisemal ajal – 90ndate lõpus – ja mida loeti, laenutati üksteisele, lasti läbi koopiamasina ja mille üle ka arutleti ja vaieldi.

Reynolds alustas kriitikuna 80ndate keskpaigas briti muusikanädalalehe Melody Maker juures. Praegu elab ta Los Angeleses, kus teeb vabakutselisena kaastööd väljaannetele siin- ja sealpool Atlandit (The Wire, Spin, Village Voice, The Guardian jne).

Seoses Reynoldsi külalisesinemisega Eestis kirjandusfestivali Prima Vista eelprogrammis (7. mail kl 16 Tartu ülikooli konverentsisaalis) tuli meil Tõnis Kahuga võimalus realiseerida juba kümne aasta eest tekkinud idee ulatada Reynoldsile sületäis Eesti popmuusikat ja paluda tal selle kohta midagi arvata. Näib, et talle meeldis väga Sven Grünberg, kelle loo “Ball” on ta postitanud oma blogisse Blissblog. Ma tahan öelda seda, et kui ta võtaks Grünbergi veel uurida, postitada ja kirjutada, võivad tema liigutused käivitada protsesse, et Grünbergi vanad materjalid annab välja mõni välismaine plaadifirma ja Grünbergi positsioon Eesti mõjukaima muusikuna laieneb veidi.

Või siis Maria Minerva. Kui ma talle möödunud aasta lõpus teatasin, et kahjuks jäi tema plaat Areeni aasta albumi tabelis napilt PJ Harveyle alla, vastas Maria külma ükskõiksusega: “Mul suva. Mul on väga hea meel, et Reynolds märkis mind enda aastalõpu tabelites ära. Kõik ülejäänu polegi nii oluline.”

Siim Nestor


Teie asju esimest korda lugedes ei avaldanud mulle muljet mitte ainult ideed ise, vaid ka veendumus, et kriitikud võivad popmuusikas toimuvat ka päriselt mõjutada ja suunata…

Sellesse uskusin ma kindlasti juba siis, kui hakkasin lugema Briti pop-nädalalehti – eeskätt New Musical Expressi, aga ka Soundsi ja Melody Makerit. Oli 70. aastate lõpp, vahetult pärast punki. Punk ise läks minust mööda, aga mitte see, mis järgnes. Punk oli popmuusika täitnud tohutu värske jõuga, kuid just tolle jõu tõttu oli liikvel ka palju vastakaid arvamusi selle kohta, milline peaks olema õige tulevikusuund, milline oleks sobiv või produktiivne viis selle kõige mõtestamiseks. Ja selles kirglikest debattidest laetud õhustikus oli kriitikute roll tõeliselt oluline.

Kirjutajad, kes mind erutasid ja keda ma imetlesin, käitusid kõik, nagu kuuluks võim neile, ja kõige võimukamad, need, kellel oli kõige joovastavam keelekasutus ja kõige läbitungivamad ideed, muutsid ka tegelikult uute bändide maailmapilti. Nii et kui ma palju aastaid hiljem intervjueerisin muusikuid oma postpunk-raamatu “Rip It Up And Start Again” tarbeks, siis tunnistasid mõnedki neist, et see, mida kriitikud ütlesid, oli neile inspiratsiooniks ja väljakutseks. Just sel põhjusel intervjueerin ma seal ka ajakirjanikke – mitte selleks, et panna kirja nende meenutusi ja hinnanguid toimunule, vaid põhjusel, et nad olid iseseisvad ajaloolised figuurid.

Millised kultuuriteoreetilised arusaamad teile kriitikuna mõju avaldasid?

Minu kultuuriteoreetilised teadmised on saadud korratu iseõppimise tulemusena ja pole vähimalgi määral süstemaatilised. Mõjukuse mõttes on Roland Barthes ehk figuur number üks, aga ideid on minusse süstinud ka Michel Foucault, Julia Kristeva, Paul Virilio, Gilles Deleuze ja Felix Guattari, Jean Baudrillard ja Georges Bataille. Samuti meeldib mulle Nietzsche – nii ideede kui kirjutamisstiili poolest. Veel tasub nimetada Susan Sontagi (eriti esseed “Tõlgendamise vastu”) ja Joe Carducci raamatut “Rock And The Pop Narcotic”, mis on ehk kõige ilmutuslikum viimase 20 aasta jooksul rokkmuusikast kirjutatud tekst ja muutis mu arusaamu väga mitmel moel. Ja ega ma ei tohiks unustada ka neid teoreetikuid, kes on kas ise muusikud või muusika levitamisega kuidagi seotud olnud – Green Gartside ansamblist Scritti Politti, Brian Eno, Malcolm McLaren ja paljud teised.

Kriitiku rolli on tihti nähtud kahel moel. Üks ütleb, et tal peavad olema kindlad põhimõtted, mis kunagi ei muutu. Teistpidi vaadates peaks kriitik aga laskma ennast pigem juhtida muusikal enesel. Kumma järelduse teie valiksite?

Ma arvan, et omajagu tõtt on mõlemas. Ühtpidi on selge, et sellest, kel pole väärtusi ja kindla tuumaga veendumusi, kalduvusi, hoiakuid ja maitse-eelistusi, ei saa kuigivõrd huvitavat kriitikut. Teisalt tuleks olla uudishimulik, ilmutada tahet astuda oma mugavustsoonist väljapoole, jõuda uute avastusteni ning ühtlasi tunnistada, kui ollakse eksinud või vaadatud mööda millestki olulisest.

Nii et ideaalne seisund oleks mingi kombinatsioon paindlikkusest ja jäikusest. Ma arvan samuti, et kriitiku töö peaks alati tähendama katset oma ideid ja reaktsioone süstematiseerida. Sa võid ju hiljem otsustada, et sel süsteemil oli palju vigu ja ta ei saanud liiga paljudele asjadele pihta, nii et ta tuli kõrvale heita ja tema asemele uus ehitada. Aga vähemalt sa alati üritad avastada mingit terviklikkust.

Kui vaadata minu raamatuid, siis on seal muidugi hulk katseid luua terviklikku väärtussüsteemi – esteetilist või sotsiopoliitilist. Kuid igal juhtumil tuleb see kõik ümber mõelda, kui saabub uus muusika, mis varasemate kriteeriumidega ei sobi, kuid on samas väga mõjuv. Mõnikord tuleb teooriat drastiliselt muuta, teinekord laguneb kogu ehitis.

Ma arvan, et igaüks, kes pakub välja mingi Suure Formuleeringu, megateooria selle kohta, mis muusika on ja kuidas ta toimib ja mis ta väärt on, on teinud midagi väärtuslikku. Just seepärast meeldivad mulle sellised kriitikud nagu Carducci ja Kodwo Eshun. Ma oleksin kindlasti pigem üks nende seast, kui et kuuluksin selliste tähenärijate kilda, kes torgivad sisse auke teiste loodud Suurtesse Teooriatesse, kuid ei julge ise kunagi mingit oma süsteemi üles ehitada. Pigem siis juba ülbus kui allaheitlikkus.

Ja kui järele mõelda, siis on ju isegi veel ülbem see, kui kriitikud laovad lihtsalt maailma tarbeks lagedale oma eklektilised maitse-eelistused ja isegi ei ürita neist midagi terviklikku vormida. Miks peaks mind huvitama, et sulle meeldib keegi X või Y? Kui sa ise ei suvatse oma erinevaid maitsepositsioone mingi väite alla kokku siduda, siis miks ma peaksin sellele üldse oma tähelepanu kulutama?

Veel kaks vastandlikku väidet. Esimene ütleb, et kriitik peab säilitama oma entusiasmi ja mitte reageerima sõnadega “oh, see kõik on juba kusagil olnud”. Teine variant – kriitik peab lähtuma oma kogemustepagasist, tundma pretsedente ja hoidma üldist vaimustust kontrolli all.

Keegi ei taha sattuda sellisesse olukorda nagu need Briti ajakirjanikud, kes esimeste punkbändide saabudes ütlesid, et “oh, see kõlab täpselt nagu varane Who või varane Yardbirds”. Nad panid täiesti mööda ja sattusid ajaloos valele poolele ning keegi ei taha muidugi enam selliseid vigu korrata. Aga sellest hirmust ja rahutusest tuleneb vastupidine probleem – uued bändid võetakse liiga leebelt vastu. Sest valdavalt on siiski nii, et uus bänd kõlabki mingi eelkäija moodi, pakubki väga vähe uut ja pigem lihtsalt kuhjab üle niigi täistuubitud muusikamaailma. Nii et ma kuuluksin pigem sellesse esimesse rühma, kes ütleb, et “olen seda juba kuulnud”. Siis kõlan ma ka usutavamalt, kui väidan, et mõni artist on tõesti uus ja radikaalne ja tähelepanu väärt.

Paljud kriitikud teevad asja endale lihtsamaks ning analüüsivad laulutekste või imagoloogilisi mänge. Teie olete alati üritanud helisid endid sõnaliselt kirjeldada. Kuidas te üldse näete oma keelekasutuse muutumist kriitikuna.

See hinnang vastab kindlasti tõele minu kui kriitiku algusaegadele, nagu ma olin Melody Makeri päevil. Too loogika lähtus minu enese muusikakogemusest, aga ka teoreetikutest, nagu Barthes ja Kristeva, keda ma siis lugesin ja kes ütlesid, et muusika mõju meile on olemuslikult irratsionaalne, eemal tähenduslikkusest ja mõistuspärasusest.

Toona oli poleemika sõnade ülerõhutamise vastu esil suuresti seetõttu, et leidus palju muusikat, mis toonitas oma tähenduslikkust või pakkus didaktiliselt välja oma “häid kavatsusi”, ebamääraselt poliitilist positiivsust. Nii ma siis pigem ülistasin puhast kõlalist intensiivsust, muusikat iseeneses ja lauljaid, kes lasid äärmuslikult abstraktsel moel vabaks mingi psühhoanalüütilise energia. Olid sellised ajad. Ent loomulikult naudin ma häid laulutekste nagu kõik inimesed ja pööran oma arvustustes ja intervjuudes ka sellistele tähendusallikatele tähelepanu.

Tegelikult on pop alati olnud hübriidne vorm. Muusika, heli, rütm oma puhtuses ja abstraktsuses on muidugi pop- ja rokkmuusika toime keskmes, aga sinna juurde kuuluvad laulusõnad, staaripersoon koos intervjuude ja muu publicity’ga, esituse teatraalsus, ajastu poliitiline ja sotsiaalne kontekst, nihked muusikatööstuses jne. Kõik need asjad on väärt märkamist. Jah, muusika jõud võib peituda heli ja rütmi vastupandamatus jõus, kuid ka tähendusmõõde on olemas ja popmuusikas on küllaga olulisi tasandeid, mida saab edukalt dekodeerida ja tõlgendada. Nii et Sontagi kuulus tekst “Tõlgendamise vastu” pakub väärt argumente, aga popmuusikas on sellel omad piirid.

Oma viimases raamatus “Retromania” kirjeldate te teatud helisid seoses kindlate mälestustega, paikadega, isikliku ajaloo hetkedega. Kas teil on äkki olemas muusikaga ka mingi sedamoodi isiklik suhe, mida teised teie kirjutatud tekste lugedes isegi ei märka? Kas muusikal kui privaatsel kogemusel ja avalikul käsitlusobjektil on teie jaoks mingi erinevus?

Tegelikult on kõik mu raamatud isiklikud. Isegi kui ma ei kirjuta ainsuse esimeses pöördes, on minu isik seal tuntav – indiviid kindla ajalooga, kogemustega, kehaga, oma eluga. Aga jah, raamatus “Retromania” ma tõepoolest seostan oma mõtted ja reaktsioonid muusikale – nii mineviku omale kui kaasaegsele – selle kõigega, mis minu elus toimub, ja teen seda teisiti, kui olen teinud seni. Ma arvan, et kui teha selliseid suurejoonelisi ja norivaid avaldusi, nagu ma seal raamatus teen, siis tuleb lugejale väga täpselt näidata, kus sa asud ja kust sa pärit oled. Tuleb selgelt osutada, et su vaatlusviisi aluseks on sinu isiklik biograafia ja teatud kindel suhe ajaloosse.

On võimalik, et kogu muusikakriitika – tegelikult igasuguse kunsti kriitika aluseks on isikliku maitse ratsionaalne selgitamine, hulk üldistusi, mis omistavad universaalsuse millelegi sellisele, mis saab loomult olla vaid üksikjuhtum. Ja siiski on mulle oluline vähemalt püüda jõuda subjektiivse reageeringu juurest objektiivse vaatluse juurde. Tunne, et miski on “tõde”, et asjad ongi just nii, annab kirjutamisele erilise intensiivsuse ja jõu. Aga häbelik eemaletõmbumine selles vaimus, et “see on lihtsalt minu isiklik arvamus paljude omataoliste seas”, annab mu arust tulemuseks kesise kriitika.

“Retromania” kirjeldab uut allalaadimiste-keskset popkultuuri, mille põhitunnus on kiire rahuldus. Keegi ei näi enam vajavat fantaasiaid popmuusikast, sest sa saad kohe kätte kõik selle, mida tahad. Kas see tähendab, et popmuusikast kirjutamine on nüüd vähem tähtis, kui ta oli minevikus, ja et loevad pigem lingid muusika enese juurde kui analüüs.

Tegelikult tajun ma – või äkki pigem loodan –, et inimesed praegu igatsevad mingi kontekstiloomet või tõlgendamist, mis muusika nende jaoks jälle oluliseks muudaks. Inimesed reageerivad suurtele ideedele. Ilma nendeta oleks muusika ju lihtsalt mingid asjad – tonnide kaupa asju, mis lihtsalt ummistavad meie elu. Allalaadimine ja muusika informatsiooniks muutumine pole mitte ainult võtnud talt kaubavormi. See on ka muusika desakraliseerinud. Tema staatus on pisenenud, ta on teisenenud vaid vooluks, mille sa saad kinni ja siis jälle lahti keerata. Ma tajun, et inimesed katsuvad sellele vastu seista – näiteks kontserdikogemusi otsides või sukeldudes piiratud levikuga analoogformaatide “käsitöömaailma” kusagil underground’is, või siis ehk ka kriitilise mõtlemise energiaga.

Kas “Retromania” on lihtsalt hinnang kriisile meie kultuuris või on see äkki pigem võimalik katalüsaator, üleskutse luua midagi uut vastandina üldisele lamedusele?

Küllap on ta mõlemat. Kriis on ju olemas – mitte küll dramaatiline ja kataklüsmiline, kuid aeglane ja pidev nagu vähkkasvaja. Ei taandu ainult arusaamad tähendusest ja väärtusest – ehk siis idee, et muusika võib muuta maailma –, vaid ka tundmuste sfäär ammendub ja kaotab oma intensiivsust.

Kui valitseb säärane muusika üleküllus, siis on raske talle emotsionaalselt reageerida. See on nüristav. Kirjeldades seda olukorda nii selgelt ja põhjalikult kui võimalik, loodan ma esile kutsuda rahulolematust asjade säärase seisuga. Ning samuti ärgitada inimestes leppimatust laisalt minevikku vaatava muusikaga ja kõigi selliste kunstiilmingutega, mida ma nimetan “rekreatiivseteks” – mash-up’id, karaokekultuur, paroodiad jne.

See ei tähenda, et kunstnikud ei tohiks toetuda minevikule, aga nad peaksid seda drastiliselt moonutama või kasutama seda hüppelauana teel kuhugi mujale. Kogu see fetišistlik tung taasluua minevikku tema üksikdetailideni välja ja kõik need tuntud ja peibutavad lööklaused sellest, et “kopeerimine on uus loovus” või et “kõik uus on tegelikult vana” – kogu sellele hoiakule tuleb vastu seista ja seda diskrediteerida. Ajaraiskajaid ja parasiite ei tohi julgustada.

Kuidas lugejad neile järeldustele reageerisid?

Reaktsioone oli igasuguseid. Ühed arvasid, et ma väljendan täpselt nende eneste tundmusi. Teised ütlesid, et “su jutus on iva sees, aga…”. Kolmandad polnud nõus juba mu eeldustegagi. Väideti näiteks, et biitlid ja Rolling Stones olid ju samuti “retro”, sest oma varastes loomingufaasides sõltusid nad palju senitehtud muusikast, tegid kavereid jne.

Aga siin on olemuslik erinevus. Nood bändid liitusid muusikalisse konteksti, mis oli kujunenud enne neid, tegid läbi (väga põgusa) imitatsioonifaasi ja siis arendasid kogu selle muusikalise suhtluse sinna, kuhu nende eeskujud, nagu Chuck Berry või Muddy Waters, poleks iial jõuda saanudki. Ja see on täiesti erinev bändist, kelle otseseks mudeliks on see, mida tehti 40 aastat varem, kes tuhnib innukalt läbi muusikaajaloo arhiivid, sobitab enesele eri stiile justkui kostüüme või siis kombineerib midagi natuke siit ja natuke sealt.

Esimene mudel, see biitlite ja rollingute oma, räägib tohutust aktiivsusest dünaamilisel, kiirelt muutuval kultuurilisel väljal. Teine – ja see on tänasel päeval domineeriv – kujutab traditsiooni järele valvajat, arhivaari, valmisolekut piirduda ääremärkuseks olemisega tõelises ajaloos.

Me elame majanduslikus ja poliitilises mõttes keerulisel ajal. Ja küsimus on, kuidas muusika sellele kõigele võiks reageerida. Kuidas teie neid asju näete?

Kui Britannias olid üliõpilasrahutused, ja siis tänavarahutused, ja siis Occupy… siis küsisid ajakirjanikud tihti, et kus on laulud kõige selle jaoks. See on mõnede muusikaajakirjanike seas justkui omamoodi refleks, aga ma kardan, et see on tühi ootus. Ma arvan, et need, keda poliitika huvitab, otsivad kas päris poliitkommentaare või siis selliseid satiirilisi teleprogramme, nagu on Ameerikas “The Daily Show”. Või lähevad nad hoopis ise poliitikasse. Neil pole vaja muusikat, mis väljendaks nende vaateid või innustaks neid tegutsema.

Rahutusi Inglismaal saatsid lärmakad, energilised laulud, see osa Briti tantsumuusikakultuurist, mille puhul kasutatakse sõna “bashment” – mustanahaliste dancehall’i mõjutustega peomuusika. Aga see oli olemas juba ammu enne rahutusi ning kogu oma urbanistliku energia juures oli see täiesti apoliitiline. Sellised lood nagu Lethal Bizzle’i “Pow” kõlavad, jah, rahutustele sobivalt, aga tegelikult on see lihtsalt hulk ärplevaid grime-muusika MCsid aastast 2004.

Kui grime oleks esile kerkinud praegu, siis oleks temast räägitud kui Briti mässavate noorte mustanahaliste muusikast. Aga see muusika ei sündinud praegu, vaid sajandi algul, mil majandusega polnud asjad nii halvasti. Ja kuigi selles muusikas võis tajuda mingit ebamäärast frustratsiooni, väljendati seda alati individualistlike ambitsioonide kaudu – ikkagi MC ise oli see, kelle osaks langes too nn blow up, ikka just tema üksi murrab oma getost välja ja saab staariks. Grime räägib rahaahnusest ja misogüüniast – just nagu räppmuusika Ameerikas.

Ma arvan, et muusika lõpetas poliitilistel teemadel rääkimise kaua aega tagasi. Tõeline ebaõnnestumine oli ses mõttes 9/11 ja Iraagi sõda. Räppmuusika oli selle koha pealt ju peaaegu täiesti vait. Ja vaadake reaktsioonide puudumist finantskriisile popmuusikas.Reynoldsi bibliograafiaReynoldsi varase kriitika paremik on koondatud 1990. aastal avaldatud kogumikku “Blissed Out: Raptures Of Rock”.

Abikaasa Joy Pressiga kahasse kirjutatud “Sex Revolts: Gender, Rebellion And Rock’N’ Roll”(1995) uurib soolisi arhetüüpe popmuusikas.

“Energy Flash: A Journey Through Rave Music And Dance Culture”(1998) võtab kokku Reynoldsi kiindumuse elektroonilisse tantsumuusikasse. Sama raamat ilmus aasta hiljem lühemas ja Ameerika lugejale kohaldatud versioonis nime all “Generation Ecstasy: IntoThe World Of Techno And Rave Culture”.

Reynoldsi üheks peateoseks peetakse 2005. aastal lugejani jõudnud massiivset uurimust postpunk-kultuurist nimega “Rip It Up And Start Again: Post Punk 1978-1984”, mis moodustab omamoodi terviku viis aastat hiljem ilmunud intervjuuvalikuga “Totally Wired: Post-PunkInterviews And Overviews”.

Nende kahe vahele mahub tema teine ariklikogumik “Bring The Noise: 20 Years Of Writing About Hip Rock And Hip Hop”(2007).

Reynoldsi seni viimane raamat “Retromania: Pop Culture’s Ad­dictionTo Its Own Past” (2011) uurib tulevikufantaasiate ja -utoopiate taandumist popkultuurist tehnoloogiliste muutuste surve all.Simon Reynolds contra Eesti popAjukaja ja Maria Minerva
“Nii hea”

Maria Minerva on üks mu paari viimase aasta lemmikartiste, nii et küllap meeldib mulle kõik, millega ta seotud on. Kui ma intervjueerisin teda eelmisel aastal, siis mainis ta oma suure mõjutajana Pet Shop ­Boysi. Mulle poleks see endale pähegi tulnud, aga tegelikult on see väga loogiline. Ma pole just suur PSB fänn, aga ma hindasin seda, kuidas see bänd kasutas tantsumuusika sees peituvat varjatud melanhooliat. Seda, mis sünnib tõsiasjast, et väga paljud inimesed lahkuvad klubist just samamoodi, nagu nad sinna tulidki – üksinda. Parimal juhul oli PSB ehk nagu diskomuusika The Smiths. Maria muusika tuleb kusagilt sealtsamast – sealt, kus seksapiil ja peomeeleolu kohtuvad indie-vaimus sissepööratuse, hapruse, neuroosiga. Tema muusika suhe tantsukultuuriga on rohkem nagu hägune mälestus klubiõhustikust – kui tantsupõrandale pöördutakse tagasi sisemises vaikuses, omaette, kodu privaatsuses ja üksinduses. Ajukaja töödega pole ma tuttav ja nii ma oletasingi kõigepealt, et see on üks Maria enda produktsioone. Sellel on see nukrasilmse sensuaalsuse peenekoeline atmosfäär, mille eelkäija võiks tõepoolest olla näiteks “West End Girls”.

Ewert and The Two Dragons
“Good Man Down”

Nii et siis ka teil Eestis on olemas terve hulk habemega noori mehi... Saan aru. Ka see ei ole tegelikult minu muusika, kui aus olla. Ehkki mulle meeldis see instrumentaalosa seal keskel, kus oli ainult bassikäik ja nukratooniline kitarr – üsna unistav ja idülliline. Aga kui tuleb sisse vokaal koos selle pläriseva rütmikitarri ja lohiseva biidiga, siis kaob mul huvi. Põnev asi selle laulu juures on ehk see, et mingis mõttes on ta produtseeritud totaalselt nüüdisaegselt – see, kuidas kasutatakse tühjust ja kaja ja käteplaksutamist. Aga kui lahutada ta üksikelementideks – akustiline kitarr, klahvpillid, saatevokaal, lihtne trummikomplekt –, siis pole siin midagi, mida poleks saanud teha 1970. aastate alguses. Tõsi, nad ehk ei pannud plaate küll siis päris samamoodi kokku ja üldine atmosfäär oleks olnud teistsugune. Igatahes on see üks neid kummalisi laule, mis pole nagu täpne koopia mingist konkreetsest minevikukatkendist, kuid pole ka kuidagi novaatorlik.

Vaiko Eplik ja Eliit
“Ma olin teismeline libahunt”

Sama võib öelda selle loo kohta. Säärane “uus soft-rock” on terve omaette suund alternatiivmuusikas – Bon Iver ja nii edasi. Siingi on 1970. aastate alguse hägust hõngu – Seals & Crofts võib-olla, või siis Stevie Winwoodi ja Dave Masoni sooloalbumid. Kogu õhustik paneb mu mõtlema millelegi, mis on tehtud villast või puust – kui saate aru, mis ma mõtlen. Need on kõik pungi-eelsed väärtused – tõeliselt filigraansed kitarrifraasid (selline kena ja soe, aga samas nõelav toon), rahustavad taustaharmooniad 60. aastate Laurel Canyoni hipimuusikute stiilis, mis on siis mähitud soulipärasema ja dramaatilisema põhivokaali ümber. Jällegi – see pole päris minu muusika. Aga seda nuuksumist ja ulgumist loo lõpus nautisin ma küll.

Sven Grünberg
“Ball”

See on suurepärane. Ilmselgelt on siin olemas Bowie mõjutus – ta võtab selle vaevatud ja otsajäänud tundetooni, mida Bowie laululaadis mõnikord kohata võis, ja arendab selle siis veel palju kaugemale. Kas see on töödeldud viiulikõla või süntesaatorikäik, mis seal taustal keerleb ja pööritab? Igal juhul on see väga ilus. Nüüd tahaksin ma näha filmi, kust see pärit on, ja kuulata kogu filmimuusikat. See fakt, et ta laulab väljamõeldud keeles, on erakordselt cool. Keegi võiks kirjutada artikli väljamõeldud keeltest popmuusikas. Peaks ju leiduma rohkem näiteid kui see tüüp sealt ansamblist Magma, eks ole?

Röövel Ööbik
“Kids’ Stuff Rock”

Eesti electroclash? Aga see lugu pole siiski mitte niivõrd süntesaatoripop kui rockdisko. Prõmmiv bassikäik tuletas mulle pisut meelde selliseid laule nagu Frankie Goes To Hollywoodi “Two Tribes” ja Sigue Sigue Sputniku “Love Missile F1-11”. Ja selline tantsuroki sound koos camp-stiilis videoga meenutas ehk ka U2 asju circa “Pop” ja “Discothèque”. Kogumulje on umbes nagu “tantsumuusika inimestele, kes ei armasta tantsumuusikat”. Ma saan aru, et 1990. aastatel pani Röövel ­Ööbik aluse Eesti alternatiivmuusikale ja nende varasemate asjadega võrreldes on see suhteliselt sirgjooneline lugu. Võib olla meeldiksid need varased asjad mulle rohkem.

Gunnar Graps
“Uskusin, et päevad”

See meeldis mulle väga. Lugu pärineks justkui sääraste bändide ajastust nagu War, Cymande ja Osibisa – muusika, mis koorub esile tollest niiskest ja soisest pinnasest, kus rokk, funk, Ladina-Ameerika pop, afro-rock ja muu segunenud on. Näiteks ­Little Feati higisemad hetked või ehk siis Dr. John. Selline punkieelne tsoon 1970. aastates, kus progressiivsed ambitsioonid ja gruuv eksisteerisid koos. Kuid puhkpillidel on siin selline omamoodi kibe kõrvalmaitse ja see osutab, et mingisugused kohalikud muusikalised loomujooned imbuvad läbi. Ehkki võib-olla pole see muusikute poolt nõnda kavatsetud.

Iiris
“Weirdo”

Pean tunnistama, et “Weirdo” mulle erilist muljet ei jätnud. Ma ei usu, et oleksin varem kuulnud sedavõrd hüperkompresseeritud ja ultradigitaalset produktsiooni. Motowni plaadifirmal oli kombeks testida oma potentsiaalseid hitte nii, et aimati stuudios järele autoraadiot. Selle laulu kõla aga oleks nagu testitud mobiiltelefonis– kõik oleks justkui pandud toimima, kasutades äärmiselt piiratud hulka keskmisi sagedusi. Ja siis plahvatab sellest läbini ebaloomulikust, digitaalsest kõlamaailmast äkitselt esile too ülevoolav kitarrisoolo. Kombinatsioon ninakast vokaalist ja haldjalikust viisist, millega seda töödeldakse, on ju iseenesest vist huvitav. Aga muidu pole see minu muusika, hoopiski mitte.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused