irjanik ja tõlkija Maarja Kangro on nelja aasta jooksul avaldanud viis raamatut, tõlgib kolmest keelest – itaalia, inglise ning saksa – ja on nelja ooperilibreto autor. Oma teemavalikus on liikunud madalamatelt organismidelt (putukad) kõrgemateni (ahvid) ning soovib edasi jõuda inimeste, elevantide ja küborgideni. Üritab endast jätta hea inimese muljet. Selle seab siiski kahtluse alla juba tema meiliaadress, milles sisaldub viide punasele saatanale… Kui guugeldada “Maarja Kangro”, pakub otsingumootor edasi veel ainult ühe variandi “liiklusmärk”.
Kuidas sa sellise kummalise semiootilise saba said?
Nojah, kõik ei ole veel kursis minu ümber ETVs luuletuse “Liiklusmärk” lugemise järel tõusnud poleemikaga. Küllap nad arvavad, et mul on midagi pistmist liikluse või liikluspolitseiga. Tegelikult mul ongi politseiga palju pistmist olnud, aga seda haldusõigusrikkujana. Igal aastal olen kiiruse ületamisega vahele jäänud, aga tänavu õnneks mitte.
On see juhus või oled ettevaatlikumaks muutunud?
Jah, ma olen valvsam ja tean, kus neid sõbrakesi võib oodata. Just eelmisel nädalavahetusel sõitsin Tallinnast Tartusse pulma, see oli kaamerate pärast selge piin. Endas rullnoka taltsutamine ei tule kergelt. Aga minu hobust kujutava liiklusmärgi luuletuses kõlas mitu korda kurikuulus sõna “türa”. Kajar Pruul soovitas mul selle soditud märgiga T-särgi teha. Kaalun seda ideed praegu. Märk aga on päriselt olemas, koolimaja lähedal ja laste eneste täiendatud. Selle kohta, mida märkidele ja plankudele soditakse, ei saa ju meditsiiniliselt korrektset või neutraal¬set terminit kasutada. Ma ei oska öelda, kas ma sellise kaubamärgiga rahul olen. Aga see oli näide, kui kerge on Eestis kuulsaks saada. Ning ka näide, et vägisõnadel on endiselt jõud, mis mõjub muu konteksti suhtes pimestavalt. Millest selles luuletuses tegelikult juttu oli, ei jõudnud paljudele vist üldse kohale.