Lana järjekorras kolmas plaat on tema kõige filmilikum. Selline Bond meets David Lynch. Kuuldavasti kaaluti teda ka uue Bondi filmi teemat laulma. Palju viiuleid, vähem hiphop-rütme ja kärisevaid kitarre, nagu kuulsime kahel eelmisel. Kriitikud on rahul. Räägivad, et kõige lanalikum plaat üldse.

Lana Del Rey on välja mõeldud karakter. Nagu Ziggy Stardustki. See, et Del Ray “­Terrence Loves You” Bowie “Space Oddityt” tsiteerib, pole juhuslik.

Mulle meeldib Del Rey eelmine album “Ultraviolence” siiski rohkem. Näiteks meenub sealt pala “Shades Of Cool”, mida haavatumas hingelises seisundis kuulates võisin olla minestamise äärel. Teadmine, et Del Rey professionaalina teab täpselt, mida ta teeb, oli veel eriti magus. Jah, Tappev Ilu, palun tapa mind. Väga mõnus.

“Honeymoon” on ühtlane plaat. Mõistan, et Del Rey karakter joonistub siin selgemalt välja kui varem, aga, kurat, meelde sööbivaid lugusid on vähem.

Pole kahtlustki, et Elizabeth Woolridge Grant on fantastiliselt võimekas laulja. Murtud südamega hipster tunneb ennast Lana Del Rey maailmas nagu kodus. Samas lihtsale inimesele, kellel juhuslikult valutab pea ning kes seisab silmitsi igapäevase olmepornoga, võib see plaat mõjuda ikka hirmus tüütu soigumisena. Ilu on kuulaja kõrvades.

Raul Saaremets