2. aprillil 2003, kui olin Undile saatnud esialgse variandi raamatust "Noor Unt", helistas ta mulle ja ütles, et pangu ma pealkirjaks "Vahing". Mina ütlesin siiralt, et paneks siis pealkirjaks "Noor Unt ja noor Vahing"? Unt polnud sellega nõus. Mida ta tahab? mõtisklesin endamisi. On ta purjus, erutatud? Mis aga on Undi hinges PRAEGU - seda teab ainult Kurat või Jumal (või vastupidi). Ja pole vajagi pikemalt arutleda, küll aeg ise annab seletust. Aga ikkagi on minu enda hinges rahutus, rahutus Undi hinge pärast.
Nii kirjutas Vaino Vahing mulle sõbra mälestusteose jaoks. Mati Unt ja Vaino Vahing (selle kuu Loomingus kirjutab Mihkel Mutt, et Vahing on veel ainus, kes Tartu teatriuuenduse suurest nelikust loob ja lehvitab - kahju, kahju) sarnanesid teineteisega oma intensiivsuses, fabuleerimis- ja lavastamisvajaduses. Ikka erutatud, vahel purjus, hing selles toimuvast keemisprotsessist pahupidi pöördumas. See äratundmine tabas mind Vahingu proosat koondavat raamatut "Kaunimad jutud" (Ilmamaa, 1995) kätte võttes. Leheküljed, mis leemendavad kirest, hüsteeriast, vägivallast, Spiel'ist.
Mati Undi elu ja loomingut pingestas kogu ümbritsev kosmos - minevik ja tulevik saatsid hoiatavaid endeid ja hoidsid oraaklit hirmu all. Vahingu dramatismi allikas on eeskätt inimhing - selle haiguse piiril balansseeriv ettearvamatus. Vahingut hoiab kütkes põhjatu vajadus vaimse eheduse järele - saada aru, miks inimesed nii käituvad ja milline käitumine oleks adekvaatne. Selline ehedusotsing tähendab pidevat kannatust ja kannatuste põhjustamist oma lähedastele.
"Temale on peamine kannatus, tema päevaraamat on märtri, ristilöödu pihtimus, kes kõiges leiab võimaluse kannatada. See võib tunduda veider, isegi võlts, on aga ometi siiras. Hiina mõttetarkade moodi jõuab ta mänguta mänguni või peaaegu selleni. Halastamata endale ega teistele," on kirjutanud Jaan Kaplinski (Areen 18.4.2006). Vahest on sellise kompromissitult enesehävitusliku eneseotsingu põhjus vildak või väljaarenemata tundeelu, nagu kirjutab siinsamas Maimu Berg. Vahing ise seletas mulle eelviidatud Areenis, et küllap kannatas ta suhtumisluulu (Beziehungswahn) all - uskus, et teised suhtuvad temasse halvasti.
Pentti Saarikoski sõnastatud küsimus "Mis toimub tegelikult?" tõukas paljusid tema põlvkonnakaaslasi, vahel ka relvaga käes, võitlema õiglasema maailma eest. Doktor Vahingu tõejanu suubus aga inimhinge uurimisse, mida ta püüdis ühtaegu meditsiinilise huvi ja kunstilise rämedusega pahupidi pöörata. Egotsentrilise arsti selja taga istus halastamatu troika - Freud, Jung ja Kierkegaard -, kes saatusjumalatena hoidsid Vahingu kannatuslugu (ise on ta ühes jutus selgitanud, et tema nimi tähendab soome keeles häda ja õnnetust) ettemääratud rajal.
Selline on minu meelest Vahingu juttude psühholoogiline alus. Üsna ängistavate lugude ("Machiavelli kirjad tütrele" või autori hingelist lahkamisviisi kirjeldav "Alasti habemenuga") kõrvalt leiab kummastavalt lõbusatki ("Treskold"). Vahingu maailm on ettearvamatu, pingestatud, täis naha vahele pugevaid küsimusi. "Kellega veedad sa jaaniöö?" - selline jutu pealkiri jääb kummitama.
Juhtub, et usukannatajagi hakkab unistama kenast kodanlikust elust, aga tingimata täis ehtsat ja ehedat tunnet. Jutus "Pan Pavlitšek ja teised" mõtleb ta endale välja harmoonilise elu kõrtsilauljaga, kes sünnitab talle hulga lapsi. Lauljatar hakkab üha paremini laulma, doktor saab aga professorikutse, ENSV teenelise teadlase aunimetuse ja neljatoalise korteri. Ei, see polnud siiski doktor Vahingu valik, tema tee oli kannatus.
Moodsal ajal, kus elu eesmärk on kannatuste vältimine ning ühiskondlikud privaatsushoiakud ei lase Spiel'il hinge paljaks kiskuda, on Vahingu jutud justkui teated kadunud maailmast. Muidugi pole Vahingu lood kogu tõde tollasest tegelikkusest. Aga samas ei saa nõustuda, et tema inimlikud küsimused oleksid kadunud koos kadunud ajaga. Vahing ei elanud, loonud ega kannatanud asjata. Temast jääb ere ja kirglik looming, vaimustav ja hoiatav näide eheduse ja armastuse otsingu äärmistest võimalustest.

Kalev Kesküla

Talumatult suur armastus

See oli kunagi väga suur armastus. Nii suur, et arutasime - peaksime sooritama ühise enesetapu, sest vaevalt meile elu midagi veel paremat suudab pakkuda kui selline armastus... Enesetapp jäi tookord tegemata, elu pakkus üht-teist - pakkus ka paremat, ent nagu ikka vähe, halvemat ja igapäevasemat, nagu tavaline, rohkem.
Me ei tundnud teineteist alguses peaaegu üldse, siis oli lihtne ja kerge teineteist armastada, aja jooksul arvasime paremini tundma õppivat, aga see oli petlik, teineteise mõistmise ja äratundmiseni jõudsime palju hiljem, ammu juba lahus. Siis me ei süüdistanud selles, mis meiega juhtus, enam teineteist, vaid kumbki iseennast. Mina polnud Vaino maski tagant ära tundnud õrna ja tegelikult väga eluarga inimest, kelle bravuur oli enesekaitse, kelle klammerdumine psühhiaatriasse oli põgenemine hingehaige rahutuse eest, kelle näiline matšolikkus, enesepaljastused ja julmus lähedaste vastu olid ehk sellest sordist, mis paneb lapsi kiusama ja piinamagi armastatud kassipoega või koerakutsikat - miks ta siis on nii hirmus armas, miks ta võib minu käest põgeneda puu otsa või naabri aeda...
Suur egoism, kriitikameele vähenemine ja kadumine, pagemine lõtvuvasse ja üha enam lamenevasse ebareaalsusse - need kõik tulid palju hiljem, kuigi nende alged võisid olemas olla juba ammu.
Ma ei tea, mis oli Vaino lapsepõlves või varases nooruses valesti läinud, millest ja miks ta ilma oli jäänud, aga ta tundeelu oli kummaline, teistmoodi, vildak, tavamõttes otsekui välja arenemata. Soov osata armastada, suuta oma tundeid näidata ja saamatus selles justkui piitsutas teda tagant, sundis teda kuni lõpuni solvama neid, keda ta kõige rohkem armastas. Sundis midagi kogu aeg paljastama. Sundis lavastama elu, et seda siis hiljem juba kirjandusena oma raamatutesse raiuda... See paljastamine ja lavastamine ja üleskirjutamine oli armuavaldus Vaino moodi - võib-olla sama kirglik nagu mõnes tavapärases armuromaanis, aga kindlasti armastatu suhtes väga väsitav, ülekohtune, tappev. Sa võisid mõista, miks Vaino sinuga nii teeb, sa võisid seda isegi aktsepteerida, sa võisid selle armastuse sealt ära tunda ja jahmuda selle tunde tegelikust suurusest, aga sa ei suutnud seda pidevalt ja lõpmatuseni taluda. Mitte keegi ei suutnud... Vaino ise ka ei suutnud. See tegi temast selle, keda järelehüüetes nimetatakse mässajaks, ensepaljastajaks, geeniuseks. Aga selle kõige üheks oluliseks tõukejõuks oli saamatus armastada ja mingi suur sisemine ujedus. Sellise siseilmaga on väga raske elada, peaaegu võimatu elada ja selles mõttes pidas Vaino isegi kaua vastu, hävitades ennast ja oma lähedalseisjaid oma suure, justkui miinustesse, mingisse teispoolsusse, antimaailma pöördunud armastuse sunnil.
Pole minu asi korrutada siin, kui andekas Vaino oli või kui julm või kui õrn... Aga ammugi ei ole igasugu blogijate ja hädakriitikute asi panna tänapäevaliku pealiskaudsusega asju paika, teadmata või taipamata tegelikult midagi Vaino Vahingust, tema siseilma eripäradest. Me ei läinud lahku käratsedes ja üksteist tagantjärele sõimates - ma ei usu, et ma kunagi oleksin Vainot sõimanud - või ohjeldamatult liiderdades. Meie lahkuminek oli meile mõlemale erakordselt valus ja kestis väga kaua. Praegu tundub, et see polegi veel lõppenud.
Vabandage, kui kirjutan selles meenutuses nii palju endast, aga ma ei saa Vainost kõnelda kellegi teise nimel või kellegi teise silmade ja tunnete läbi. Me tegime teineteisele kohutavalt haiget, Vaino pahupidipööratud armuavaldusi ja juba väsinud isiksuse egoistlikke purskeid tema päevaraamatutes tõlgendatakse praegu nagu viimase instantsi tõde ja see on sageli minu suhtes ülekohtune. Kuid ma ei pea vajalikuks kirjutada mingeid omapoolseid variante. Igaviku ees on ükskõik, millised me oleme või olime, aeg teeb valiku sellest, mis jääb. Ja kuigi Brodski on öelnud, et kirjanik on kaduv nagu iga teine harilik surelik ja tema kirjutatud raamatud on vaid tolm riiulis, siiski usun, olen veendunud, et Vaino puhul on selleks aegadeüleseks valikuks palju võimalusi.

Maimu Berg

Mängiv Vahing

Loomingust saab kunst siis, kui ta kätkeb endas saladust. Vahingu saladus on das Spiel. Pole vist ühtki intervjuud kõigi nende kuulsaks kirjanikuks olemise aastate jooksul, kus Vahing poleks pidanud vastama küsimusele, mis asi oli see das Spiel, mida käputäis Tartu kunstiinimesi endale õhtust õhtusse korraldas. Vahing on kümnel erineval moel vastanud, sellest raamatuidki kirjutanud, ent... Mängu saladuse viivad mängijad endaga igaveseks kaasa.
Siinkohal Vahingu enda pakutud definitsioonid das Spiel'ile:
• mingi tee, isegi protsess, mis avab isiksust adekvaatsemalt kui kõik teised viisid;
• see oli üks totalitaarses ühiskonnas elamise vorm;
• see oli nagu mingi alternatiiv olemiseks-elamiseks;
• mäng on "siiras ja tõene lähenemine oma eksistentsile".
Ei, me ei saa - õnneks - vastust. Sest mängu teine, sügav ja tähenduslik plaan saab avaneda ainult mängijatele endile. Mäng, erinevalt teatrist, ei talu publikut. Ses mõttes meenutab das Spiel grupiteraapiat, psühhodraamat.
Psühhodraamale - ja üldse igasugustele psühhoteraapiatele - on omane intiimsus, mida ei saa kõrvalistele vahendada. Siit jooksebki elu- ja kunstitõe segane-segunematu piir: kunst taotleb mõju levimist loojast väljapoole, teraapia aga tegeleb tunnetega siin ja praegu. Ja need tunded on ehedad. Mäng võib ajada sind raevu, oksele, võõraga voodisse, toota valu ja selgushetki - ja sa tead kogu aeg, et see on mäng. Aga midagi muutub su sees, ja see ei ole enam mäng. See on enese kogemine, kontakt, pärisosa.
"Mängu kodu on teater," ütleb Vahing.
No muidugi. Ainult et kui professionaalne näitleja nutab igal õhtul selle koha peal, kus lavastaja ette on näinud, siis professionaalne mängur tunneb omaenda reaalseid tundeid. Ja kui teatris jääb publik alati passiivseks, jättes ennast reaalsetest läbielamistest ohutusse kaugusesse, siis das Spiel on halastamatu. See ei ole meelelahutus.
Vahing ise vist oli oma Spiel'is samal ajal nii mängujuht, analüütik kui ka peaosatäitja. Hulluarsti rollis. See on roll, mis võimaldab varjuda stereotüüpide taha, jättes piiramatult vabadusi emotsionaal­seks sigatsemiseks ja vaimseteks kassitappudeks. Lahkamislaual on mõistagi ta ise.
Hulluarst tegutseb Salongis, mis ei ole lihtsalt kodu, kus sõpradega viina juuakse (kuigi Vahing nii väidab). Kodu ei lähe igavikku, Salong aga küll.
"Teatrit tehakse iseenda jaoks. Ja seda me sageli tegime, ise seda märkamata, teadvustamata," ütles Vahing.
Sigmund Freud, Erik Erikson, Johan Huizinga jt puutuvad Vahingu mängusse ainult sedavõrd, et nende teooriaid kasutab meie Hulluarst taustateadmistena. Tungienergia ise on mujal, tulles puhtal kujul inimese seest, igalt poolt: id'ist, egost, superegost - kõik on mängus. Mängu ei saa korrata.

Tiina Jõgeda

Vaino mängib mujal

Aastakümneid olin harjunud mõttega, et Tartus ja Aravul elab sõber Vaintsa, kes kirjutab, ravib ja mängib, mitte mingit pajupilli, vaid eluorelit, kusjuures viletorude asemel on inimesed. See polnud kurjuse mäng teistega, vaid olles ise ringmängu sees, provotseeris ta olukordi, kus inimene avas oma kaardid.
Sellise elu loogilise jätkuna andis arstiamet üha rohkem aega ja ruumi kirjandusele. Tavaliselt libisevad tekstid mööda pinda ja kaitsemaskide koore alla ei ulatu. Meil on sadu kordi rohkem probleeme kui loomakestel ja seepärast peame neid isevärki tegevustega lepitama, uinutama. Vaino nimetas seda mänguks ning tema elugi võib tagantjärele keeruliseks mänguks arvata, aga minul oli temaga mänguväline sõbrasuhe. Olen tähele pannud, meil on ühine "modell", inimene oma kirgede ja kahtluste, oma keha ja vaimuga.
Sõprus Vainoga õpetas mulle palju, olime koos Tartus, Aravul, Tallinnas ja Panga-Rehel. Ja need ei olnud üksnes lõbusad pummelungid, vaid ka mõtestatud ja vaimukas jutt. 1975. aastal maalisin Vaino Vahingu monodraama "Mees, kes ei mahu kivile" jaoks suured maalid. See Jaan Oksast kirjutatud näidend mõjutas vist paljuski ka Vaino tõekspidamisi ja elu.
Viimane telefonikõne oli meil vist umbes kümme päeva eest, Vaino oli reipa, kaine häälega ning ütles, et alustab mälestuste kirjutamist. Kurb, et hoopis mina pean nüüd temast need mõned laused kirjutama, kurb.
Olen tänulik Vaintsale sõpruse eest ja palvetan, et ta igaviku teedel kohaneks.

Jüri Arrak

Vahing, ­ajastu kroonik

Kui viimati Vaino Vahinguga e-kirju vahetasime, see oli jaanuaris 2008, kui kirjutasin tema päeviku arvustust (Areen 25.1.2008) - lubas ta hakata mälestusi kirjutama. Kes Vahingu "Päevaraamatutega" tuttav, teab, mis hõrgutisest üldsus on nüüd ilma jäetud: mälestusi paraku ei tule. Jääb üle ­oodata veel avaldamata märkmeid 1964-67, mis kirjastaja Joel Sang on seni välja jätnud kui liiga teatrikesksed.
Julgen jääda oma sõnade juurde, et Vaino Vahingu päevaraamatutest saab teada midagi olemuslikku Nõukogude Eesti ja eriti Tartu vaimuelust 1970.-1980. aastatel (kuigi Mihkel Mutt väljendas minu sellise arvamuse suhtes hämmeldust). Muidugi, Vahingu puhul polnud tegemist mingi intellektuaalide ajalookroonikuga, kes oleks pretendeerinud ülevaatele vaimuelust ja -tegelikkusest, vaid dramaatilise ja hüsteerilise isiksusega, kes tähendas oma elust üles, mis pähe tuli, ning vihates loomingu "sotsiaalsust" (sest seda nõudis kehtiv kunstikaanon ehk sotsialistliku realismi printsiip), ei ole ta kunagi soovinud kirjeldada ajastut. Vahingu tekst on ennekõike siseheitlustes loovisiku tekst, aga möödaminnes on sinna sattunud palju värvikaid fakte ja faktikesi, mis muudavad päevikud ikkagi kasutatavaks ajastu dokumendina - kui paremaid pole. Mistõttu usun, et praegu kitsa ringi kultusteos saab kunagi kohustuslikuks kirjanduseks koolides või vähemalt soovitatavaks kirjanduseks süvahuvilisele, kes tahab teada, kuidas elasid vene ajal Eesti intellektuaalid. Tänasele noorele, kes arvab, et vene ajal elati nii, nagu kujutab Kilmi-Reinumäe "Sigade revolutsioon", ega taipa nõukogude elu mitmeplaanilisust, annavad Vahingu päevaraamatud juurde teise ja kolmanda mõõtme. Vahingut lugedes saab teada, et loeti Freudi, ­Nietzschet ja Frommi, mis kõik olid keelatud ja erifondis, vaieldi zeitgeist'i üle, huvituti antipsühhiaatriast jne. Vahing ise käis Moskva Lenini raamatukogu erifondis, kopeeris huvitavaid teoseid mikrofilmile (ja iga päev tohtis kopeerida vaid 40 lk - kes suudaks seda ette kujutada tänasel guugeldamise ajastul, kus kõik, mis pole hiirekliki kaugusel, jääb avamata?). Nõukogude aja teadmistejanu ja intellektuaalset rahutust pole keegi kirjeldanud nii nagu Vahing oma päevaraamatutes. Et vaatamata haledale olmele (või just sellepärast?) oli võimalik vaimne kõrgepinge. Värvikaid üksikasju on Vahing kirja pannud ka nõukogude aja loojate privileegidest: komandeeringutest Nõukogude Liidu piires, autoostulubadest ja korterisaamistest. Psühhiaatrina nägi Vahing samas nõukogude võimu köögipoolt: kuidas psühhiaatriat rakendati teisitimõtlejate vaoshoidmiseks. Kust veel sellest lugeda kui mitte Vahingu päevaraamatutest?
Päevikud on tunnistuseks, et Vaino Vahing on inimese ja mehena teinud teistele palju valu, kuid suurkujudele on tavaks nende kurjus andeks anda, vähemalt postuumselt. Küllap läheb nii ka Vaino Vahinguga.
Jään meenutama head autorit, kelle kunagised teatriarvustused Eesti Eks­pressi Areenis olid mulle kui toimetajale võimalus saada tuttavaks Eesti kirjanduselu ühe värvikaima tegelasega.

Barbi Pilvre

Vahing kui teater

Inimest päriselt, eluajal tundmata julgen ma ikkagi väita, et Vaino Vahing, see oligi teater. Päriselt. Teater inimlikus elus, aga ka teatrimaailma kui omaette mikrokosmose või elustiili mõttes. Fanaatiline vaataja, kunagine balletomaan, Moskva Suure Teatri õpilane, Hermaküla, Normeti ja Undi kaaskonspiraator; ja siis juba teatritegijana, teatri najal kasvanud intellektuaal, kes ei põrganud - ebatavaliselt! - tagasi ületamast piiri saali ja lava vahel, mängides vaheldumisi Evald Hermakülaga peaosa oma Jaan Oksast kõneleva monodraama "Mees, kes ei mahu kivile" esimeses lavastuses või tehes pisiosi Olav Neulandi mängufilmides. Strindberg kandvas kõrvalosas jäi, jah, mängimata, aga kaugel ei oldud.
Vahingu näidendid on ebameeldivad ja antud juhul on see kiidusõna. Nad ei ole ühiskondlikult kandvad ses mõttes, mida teatrist kõneldes praeguseni mõeldakse - ja minu arust mõeldi, veidi tollast ideoloogiat lisades, ka 30 aastat tagasi. Nad on torkivad, õõvastavad, irratsionaalsed ja samas inimlikud. Lihtsad, ja samas lahendamatult keerulised. Mikro- ja makrofotod tegudest ja tegematajätmistest, teadvustamata ja teadvustatud impulssidest, inimesest kui loomast, kui vaimust, kui mõistatusest. Jah, me näeme lihtsat, tavakeskset maaelu ja haritlase kokkupõrget sellega ("Suvekool"), advokaadi probleemitsemist ("Potteri lõpp"), psühholoogi/psühhiaatri vastasseise issenda ja teistega ("Testament"), muidki pigem Eesti maaellu ja ajalukku projitseeritud konflikte - aga öelda, et sellest, reaalsusest või ühiskonnast need lood jutustavadki, on põhimõtteliselt eksitav. Ja millest räägib koos Madis Kõivuga kirjutatud "Faehlmann"? Tavapärasem ehk, kuid samas sümbolistlikum lugu kultuurikorüfee elust ja surmast.
Kas Vahingul läks teatris hästi? Jah ja ei. Kuigi tema teoste lavaelu on olnud ikka üsna konarlik. Mõnda pole õieti mängitudki.
Kriitikuna suutis ta olla oluline eri aegadel ja hiljem üha sõltumatumalt. Ja tema kui dramaturgi aeg võib taas tulla: ta näib ikka kuidagi kohal olevat, ka pärast läinud pühapäeva.
Kas "Suvekool" polegi siis nüüdisaegne "Libahunt"?
On. Või rohkemgi.
Kui ma veel teaksin, kas vihjetes olemas olnud Vahingu möödunudsuvine näidend tegelikult enam-vähemgi eksisteerib. Ma tahaksin seda lugeda, mis iganes see oletatav tekst ka oleks.

Tõnu Kaalep