Margit Adorf hoiatab: “Tagastada saatjale”

Praegune vilets suusailm on väga hea filmide vaatamiseks. Ma vaatan kodus palju selliseidki, mis kunagi kinno ei jõua. Mõned neist on väga head, teised niisugused, mille puhul pole kahju, et meie publik neist ilma jääb. “Tagastada saatjale” (Return to Sender, USA, 2015, režissöör Fouad Mikati) on just niisugune, millest pole kahju. Arvasin, et see on telefilm ega osanud oodata, et leian selle kinokavast. Kahjuks hakkavad kinod seda kohe pärast jaanipäeva näitama.

Näitlejad on head, Nick Nolte ja ­Rosamund Pike võiksid ju olla publikumagnetid, ja nad teevad oma rollid ka nii ära, et ei pea piinlikkust tundma. Kuid lugu ei ole põnev, ei paku pinget, on läbinähtav ja tuim, apaatne, ei tekita ärevust ega kaastunnet.

Väikelinnas elab noor meditsiiniõde, kes pürib kirurgiks saamise poole. Naine satub oma kodus vägistamise ohvriks. Jõhkra kuriteo tagajärjel peab ta loobuma oma unistusest ja kuidagi üleelatust toibuma. Selleks valib ta üsna omapärase tee. Ta hakkab kohtuma oma vägistajaga… Rohkem avalikustada ei taha, kuigi vaataja peaks ise taipama, kuhu lugu tüürib.

Ainsa plussina mainin, et Nolte mängitud isa võtab küll kaastundest silma niiskeks, kuid selle pärast ei tasu siiski kinno minna. Režissöör on Fouad Mikati, vähetuntud nimi, kelle kontol on üks niru film (Operation: Endgame, 2009). Uus on õige natuke parem, kuid hiilgavat tulevikku sellele režissöörile ennustada ei julge. Aga mingi imenipiga on ta siiski oma mõlemasse filmi head esinäitlejad saanud. Stsenaristide nimesid ei ole mõtet eraldi välja tuua. Eks te ise tea, mina olen hoiatanud – see on plass, keskpärane ja lame filmilaadne toode.

Alates 26. juunist kinodes üle Eesti.