Neliteist aastat varjusurmas olnud dinoimpeeriumi uus väljalase “Jurassic World: Sauruste maailm” on kvaliteetne toode, mille iga minut sisaldab Spielbergi vaimus korrektset, selget ja ülimalt ameerikalikku, visuaali poolest rikkalikku ja hea tempoga meelelahutust. Seal on hirmsad saurused ja vaprad peategelased, lihtne moraal ja väike viisakas annus üheselt mõistetavat huumorit. Vaatemänguliselt pakendatud film on aga kahjuks ka parasjagu turvaline ja mitteüllatav.

“Jurassic Worldi” peategelane (lisaks tigedatele ja suuremalt jaolt emastele dinosaurustele) on samanimelise hiiglasliku teemapargi töönarkomaanist mänedžer, kelle juurde saabuvad nädalalõppu veetma tema õepojad. Kuid just samal ajal kukub tembutama saare taganurgas aretatav “uus atraktsioon”, kes osutub vintskeks ja kurjaks elukaks ning tuletab meile kui loodusekaugetele tänapäeva inimestele meelde, et loom pole lõbustuspargi karussell, vaid hoopistükkis elusolend, keda tuleb kohelda hirmu ja austusega. Ühtlasi räägitakse meile möödaminnes inimkonnale omasest pidevast hukatuslikust himust millegi suurema, kangema, veelgi stimuleerivama järele ning ahnuse koledatest tagajärgedest.

Nüüd siis tarbimisnõuanne lapsevanematele. “Jurassic World” on selles mõttes enam-vähem peresõbralik, et näidatakse küll mõningaid surmajuhtumeid, aga sauruste küünte vahele röökima satuvad täiskasvanud inimesed ja konkreetset surmahetke agooniat ekraanil pikalt ja piinarikkalt ei demonstreerita, pigem on hirmutav efekt välja mängitud helide, küünejälgede, puulehtede liikumise jms kaudu. Kui filmi algul on kõnealune park täis elevil lapsi, siis hilisemates põgenemisstseenides koosneb inimmass enamasti täiskasvanutest, et nooremaid vaatajaid mitte üleliia ära hirmutada. Küll aga on filmis ehmatavaid kohti, mida võimendab ka 3D, nii et mina isiklikult alla 10aastast last seda vaatama ei soovitaks viia (ametlik reiting on “alla 12 mittesoovitatav”, see tähendab sisuliselt seda, et kino poolt piirangut ega kontrolli ei teostata).

Kinodes üle Eesti alates 12. juunist.