Maria Ulfsak soovitab “Spioon”
Paul Feigi action-komöödia “Spioon” (Spy) tegi just vägeva kassatuluga avanädalavahetuse. Kuid see pole mingi tavaline Bondi paroodia, vaid linateos, kus peategelast, edukat CIA agenti, mängib filmikunstis harvaesinev, ehk isegi väljasuremisohus liik – tüse keskealine naine.
Antagu andeks, et ma siinkohal inimese kehakaalust kirjutan, aga selle filmi puhul teisiti ei saa. Melissa McCarthy (44) on tähelepanuväärne daam, kes liigub nagu jäämurdja mööda kivistunud stereotüüpide merd ja lõhub teed lahti normist erineva välimusega naistele. McCarthy, andekas koomik, on üks väheseid – kui mitte ainus – A-kategooria tähtede hulka kuuluvaid naishollywoodlasi, kes on ülekaaluline. Suure läbimurde tegi ta komöödias “Pruutneitsid” (2011), mille plakatil ta saledamaks photoshop’iti, sama juhtus ka menufilmi “Karm paar” (2013) puhul. Kuid esimese kassatulu oli 288, teisel 230 miljonit dollarit. Endiselt varjatakse osal “Spiooni” posteritel peategelase figuuri, kuid enesekindel ja hea huumorimeelega naine on oma turuväärtust tõepoolest numbriliselt tõestanud (ta ise võib ühe rolli eest juba kuni 10 miljonit taskusse pista) ja produtsendid on aru saanud – väga hea, et McCarthy tüse on, sest publik saab temaga samastuda ja teda tõepoolest armastatakse. Veel mõned aastad tagasi ei tahtnud kuulsad disainerid näitlejannale Oscari galaks kleite lubada, sest nad ei soovinud oma kaubamärgi seostamist ülekaalulise naisega, kuid tänaseks on ta ühes oma koduste pekivoltide ning särava naeratusega globaalne hitt ja igaüks tahab temast osakest saada.
“Spioonis” teeb McCarthy naljaka rolli halli hiirekesena kontoris töötama harjunud CIA agendi Susan Cooperina, kes saadetakse pärast kolleegi hukkumist Euroopas valedesse kätesse sattunud tuumapommi taga ajama, sest ta näeb välja nagu “kellegi homofoobist tädi” ja seega ei oska pahad kahtlustadagi, et tegu on spiooniga. Tema kõrval üritab sama missiooni omal käel ellu viia Jason Stathami kehastatud agent Ford – mees, kes on immuunne 167 mürgisordile ja kellel rebiti kord käsi otsast, aga ta pani selle allesjäänud käega endale külge tagasi. Ebahariliku paari seiklus on täis üsnagi roppu huumorit ja verist vägivalda ning üleliigses intellektuaalsuses seda kindlasti süüdistada ei saa. Aga kui tahate vaadata filmi, kus mõtlema üldse ei pea ja lolli nalja saab kõvasti, siis pakub “Spioon” seda täie raha eest.
