Metsik ja õhuline Kanada

Alice Munro

“Kerjustüdruk”

Tõlkinud Ilme Rääk. Koolibri, 2014. 245 lk.

Alice Munro sai 2013. aasta Nobeli kirjandusauhinna. Ta on kirjutanud peaaegu eranditult novelle ja lühijutte (short stories). Tema kirjutamisstiil on lihtne, kuigi see, millest ta kirjutab, kerides kihi kihi peale, kipub päris keeruliseks. Sest ta kirjutab eelkõige inimesest, ja eks inimene olegi keeruline.

“Kerjustüdruk” koosneb kümnest loost, kõigi nende peategelane on Ontario provintsis fiktiivses Hanratty linnas sündinud Rose, esimeses jutus on ta laps. Viimases juba tugevasti keskealine ning viib hooldekodusse oma kasuema Flo, kes on olnud tema elus üpris oluline isik. Vormilt on see niisiis jutukogu, kuid pärast lugemist võib vabalt jääda tunne, nagu oleks lugenud läbi (arengu)romaani, see on nii õhuline, tekib hulganisti mõttelisi niite. Romaanitundele aitab kaasa hiilgavalt loodud keskkond, elav ja kaasahaarav. Ja mõtlemapanev. Isiklikult mulle on tegelikult just see põhjus, miks seda raamatut lugeda. Kas on ehk Eestigi tegelikult niisama metsik ja salapärane maa? Kõrvaltvaatajale võib täiesti olla. Aga meile endale vist mitte – oleme Euroopa!