Manifesti kirjutamine ei ole lihtne. Praegustel Eesti 16-30aastastel ei ole kindlaid ühisnimetajaid. Pole meil vaja koos võidelda ei kommunismi vastu ega seksuaalse vabanemise poolt.

Edukas põlvkond pole me ka. Nagu sotsioloog Mikk Titma armastab oma loengutes noori hirmutada, et Eesti võitjate (umbes 1965 sündinud kodanikud) marjamaale meid enam ei lasta.

Manifest peaks ometi sisaldama programmi, kuulutama uusi väärtusi, ühendama rahvagruppe ja millelegi üles kutsuma. Kellel on Eestis praegu noorte seas selleks autoriteeti? Mitte kellelgi. Juhtide ajakirja Director oktoobrinumbris nutavad Aavo Kokk ja Toomas Hendrik Ilves taga visioonide loojaid. Kui juba meist 10-20 aastat vanemad võitjad ei leia ühiskonnale autoriteete, kellest mõõtu võtta, siis noortel pole neid ammugi mitte.

Samas - pole nii keeruline ootusi ära arvata. Tahetakse sedasama, mida alati on tahetud. Hästi elada, palju raha, tõelist armastust, head seksi, usaldusväärseid sõpru ja vaimule kah veel midagi.

Ometi võib eristada gruppi 16-30aastaseid, kes tahavad seda natuke uutmoodi, ütleme siis postmodernsel viisil. Kindlasti on neil töökoht või siis vähemalt rahateenimisallikas, sest shefilt elamiseks on pappi vaja. Selles seltskonnas on enim ehk reklaami-, meedia-, disaini-, arhitektuuri-, aga ka ärimaailmas tegutsevaid tüüpe. Nad on küll valdavalt suurlinliku mõtlemisega (maal elamine on absurd, Tartu on küla, Tallinn väikelinn ja vastuvõetavad New York ja üha enam ka London), kuid aktsepteerivad siiski igaühe enda eelistusi ja valikuid. Kindel identiteet ei ole moes, tuleb kohaneda oludega, järgida tujusid, püüda päeva. See tähendab ka hedonismikultust, kuid naudiskleminegi peab olema pealiskaudne. Süvenemine tähendab silmaklappe, moekas on olla veidi tegelenud kõigega.

Frommi vastandus "omada või olla?" on uute noorte puhul justkui kadunud: olemine lahustub imago omamiseks. Loomulikult on endast kuvandi loomise tähtsustamine seotud reklaami kõigeülesusega (kui sind ei ole meie reklaamkataloogis, siis sind ei ole olemaski), aga see domineerib ka inimeste minapildis.

Uued noored on ehk endale teadvustamata võtnud kreedoks, et näimine ongi olemine. Eduka elamise kvintessents on olematuse muutmine väärtuseks. Popimad elukutsed on seotud õhust raha tegemisega: suhtekorraldajad, copywriter'id, brändiloojad jne.

Näimine ruulib veel enam väljas käies, vanaaegset terminoloogiat kasutades "sotsialiseerudes". Vaibil võnkuv tüdruk ei ütle enam sõbrannale, et kuule, seda värvi pluus ei sobi sulle eriti hästi, vaid sosistab usalduslikult: "Kas sa stilisti vahetamisele oled mõelnud?"

Olemisele on kombeks hankida lisa kogemuste omandamisest. Palju kogemusi on in, nende saamiseks tuiatakse ühest klubist teise (veidi vähem viljeldav alternatiiv - ühelt kultuuriürituselt teisele), tehakse narkotrippe, ronitakse üha põnevama seltskonnaga voodisse vms.

Kusjuures Eesti ei ole kogemusekultuse poolest veel sugugi eririnnas. Kui jaanipäeval Taani noortega Aarhusi ülikooli ühikas viina jõime, kurtis arhitektuuritudeng Marco, et Taanis on vint täiesti üle keeratud. Mitte ainult noored ise, vaid ka enamik onudest-tädidest ehk avalik arvamus on omaks võtnud suhtumise, et olla noor - see tähendab lakkamatut enesetäiendamist: enne ülikooli tuleb ringi vaadata, reisida, maailma uurida. Ja nii vedeleb 29-aastane Marco ülikoolis, teadmata, mida ta ikkagi teha tahaks.

              ;             & nbsp;            &nb sp;       * * *

Kas Eesti liigub samas suunas? Ilmselt jah. Kuigi suurema osa noorte jaoks esindavad ülalkirjeldatud väärtused üsna mõttetut pseudomaailma, millele saab huvi korral pilku heita näiteks Eesti Päevalehe lisa City abil. Eks nad siis loevad ja muigavad.

Näivuse valitsuse tugevnedes hakkame sisulise töö asemel üha enam väljapaistmisega tegelema. Asutuste koosolekute esimeseks punktiks tõuseb mitte "Mida me peaksime järgmisena tegema?", vaid "Kuidas jätta meie tegevusest parem mulje?". Kolmemehefirmadki loovad avalike suhete osakonna ja direktor ostab lisaks teenust isiklikult PR-mehelt, stilistilt ja imagoloogilt.

Aga ega reaalse töö ja käegakatsutavate asjade tähtsuse devalveerumine pruugi tingimata halba tähendada. Maailm läheb ju üha virtuaalsemaks ja digitaalsemaks: raha, mis ringleb numbritena börsil ja pankades, ei vedele reaalse paberi kujul ühelgi reaalsel riiulil; firmad maksavad reklaami eest üha pöörasemaid summasid (näiteks Ekspressi esikaas 89 900 krooni) jne.

Lahendus peitub ka iseenda virtuaalsemaks muutmises. Kui tahad ajaga, st kohe-kohe meie maailma mõjutama hakkavate noortega kaasas käia, siis hakka

1) kogemusi hankima,

2) endale imagot looma,

3) loodud imagot reklaamima.

Kui hästi välja tuleb, siis bingo! - oledki edukas, popp ja noortepärane.