Mikk Pärnits – rämpskirjanduse Tarantino

Mikk Pärnits

“Kaotaja”

AS Ajakirjade Kirjastus, 2015. 115 lk.

Mikk Pärnitsa “Kaotaja” on üks mu viimase aja toredamaid lugemiselamusi. Hoogne lugu eradetektiivist, totaalsest luuserist, kes vankumatu nihilistliku eetikaga saab kogu aeg igaühelt ja igast asendist molli, kelle mõlkis ajus ragisevad omavahel sobimatud hammasrattad, mille tulemusena tekivad aina uued ja jampslikud vandenõuteooriad. Peategelane tegutseb nagu katkine Duracelli jänes, millel on üks jalg ära rebitud – ta taob mõttetult oma plekktrummi ja teeb põrandal üha enam koonduvaid ringe, kuni lõpuks patareide tühjenedes paigale tardub.

Kui Mikk Pärnits oleks Quentin Tarantino, siis oleks ta kogu oma nooruse veetnud väikeses räpases raamatukogus külanaistele Barbara Cartlandi naistekaid laenutades, endal nina pidevalt mingisse võidunud kaantega depressiivsesse detektiivromaani surutud. Ja suureks saades – see on meelega vigane eeldus, sest ei Mikk Pärnits ega Quentin Tarantino pole kunagi suureks saanud – kirjutanud “Kaotaja”.

Raamatu tagakaanetekst võtab nii elavalt ja täpselt kokku raamatu sisu, et toon selle tervikuna ära: “Kui politseikoolist välja visatud ja omal käel uurimist alustav antisotsiaalne eradetektiiv tohutute mahhinatsioonide, vandenõude ja intriigide lõksu langeb, saab tema ainsaks reaktsiooniks võimetu raev, plahvatuslik vägivald ning tung näha homset päeva. Film noir stiilis süžee viib lugeja tumedasse allmaailma, kus puhtaid hingi on vähe ning korruptsioon ja iniminetus ületavad tavapäraseid norme. Ta on võitleja, ta on armastaja… ta on Kaotaja!”

Kaotaja psühholoogiline portree on selline, et peegel puruneks kildudeks, kui teda näeks. Ta peab ennast ülikõvaks tegijaks, kuid hindab oma võimeid rängalt üle, ei suuda ühtegi olukorda adekvaatselt hinnata, tal on tõsised suhtlemisraskused, mida kõike kroonib totaalne keskendumishäire. Ta märkab selliseid fakte, mis võivad tunduda palavikus aju leidlikkusena, kuid see on kõigest juhus. Ta teeb neist järeldusi, mis on vältimatult valed. Kaotaja elab oma nihestatud maailmas ja see, mida tema sisemonoloog ümbritsevast peegeldab, ei lange välismaailmaga kuigi palju kokku.

Pärnits on hea kirjeldaja, kinematograafilise selgusega kerkivad silme ette klaasuksega detektiivikontor, saepuruplaadist laud ja hiirte poolt reostatud diivaninäru. Ja kusehais. Ja masendav keskkond selles karmis linnas, kus peategelane elule pidevalt alla jääb. Raamatu lisaväärtus seisab dialoogides. Need on tarantinolikult üleolevad one-liner’id, mis on tembitud eesti jõmmile omase nõmeda ja sihitu plärtsumisega:

“Sa oled purjus.”

“Ma olen täpselt ääre peal praegu, ära nussi minuga!”

Raamat on pulp fiction’i žanrile sobivalt väikese formaadiga, pehmete kaantega, kollakale paberile trükitud ning mahub taskusse. Peatükid on lühikesed, 5–6 lehekülge, nii et sobiv ühe peatusevahe võrra vihmase ilmaga eelviimases Kopli trammis lugeda. Kaanekujunduseks on kasutatud kunstnik Kaspar Tamsalu tööd, mis tabab žanri olemust heidutava täpsusega.

Kas seda raamatut võiks võtta ühiskonnakriitilise pamfletina? No ikka võiks, miks mitte. Aga nagu kirjandusega ikka, ega sellest midagi ei muutu, üks raamat rohkem või vähem tänapäeval Eesti ühiskonda ei muuda. Aga mis me siin Eestist räägime. Kas Michel Houellebecqi värske satiiriline romaan “Alistumine”, mis kirjeldab prantslaste selgrootut allaheitlikkust islamiusu ees, muudab Prantsusmaad? Ei, muidugi ei muuda. Kas seda raamatut võiks võtta Mikk Pärnitsa kreedona? Ikka võiks, see on iga lugeja isiklik asi. Kätt ette ei pane.

Lõpetuseks võib parafraseerida raamatu tegelast Carmenit, kes on ka üks paras kõvakskeedetud bitch: “Pärnitsal on kõva ättituud. See meeldib mulle.”

Priit Hõbemägi