Miks minna maailma otsa?
Kuigi mitme, ilukirjanduseks (milline kummaline sõna) tituleeritud raamatu üheaegne lugemine pole kõige mõistlikum teguviis, juhtub seda, vähemalt minu puhul, küllaltki sageli. Juhtub, muidugi, väga erinevatel põhjustel. David Grossmani „Maailma otsa“ lugemise ajal aga seetõttu, et ligikaudu seitsmesaja leheküljelist raamatut on pidevalt kaasas kanda küllaltki tülikas. Ning nii tekkiski selle kõrvale tunduvalt õhem ja lühem Marusja Klimova „Siniveri“, mis „Loomingu raamatukogu“ kaalult kerge väljaandena mahtus probleemideta portfelli ja oli päeva jooksul tekkivate otsekohustuste vaheliste pauside ajal hõlpsasti loetav. Nii saidki need kaks raamatud juhuse tahtel (järsku nende elus esmakordselt?) omavahel kokku. Koos kõigi tulenevate tagajärgedega neid üheaegselt lugenud siinkirjutajale.
