Igavikuline kahtlemine stiilis “aga mis siis, kui” jätkub ruumis, mida hoiavad üleval kunstnik Aime Undi loodud süngevõitu karüatiidid.

Publikuhuvi puudumise üle ei saa legendaarse “ärakeelatud” teatriteksti taaslavastajad kindlasti kurta, küll aga on retseptsioon üsna ühemõtteliselt väljendanud, et seda, mida oodati – ja fännid ootavad alati oma iidolitelt enese kordamist, nagu “Vabaduse laulult” oodatakse igavesti Iffi ja Mäksi jne –, ikka nagu ei saadud. Sest tee või tina, kontekst ei ole ju enam see mis 60ndate lõpus, mil Evald Hermaküla lavastus ilmavalgust nägi.

Bioloogilistel põhjustel – mind lihtsalt polnud veel olemas – ei painanud mind “Tuhkatriinumängu” vaadates võrdlus esmalavastusega, ja nautida võisin seda, mida Kasterpalu oli Paul-Eerik Rummo tekstist leidnud ja laval võimendanud.

Ja seal oli minu jaoks esiplaanil ühe keskeakriisis mehe lugu, olgu ta siis pealegi Prints (Tõnu Oja). Mees jõuab ööpimeduses lossi – palju varem kui oodatud –, kahtlustest piinatud. Äkki ei olnud too Tuhkatriinu, kes 19 aastat tagasi tema omaks sai, kelle jalga king passis, ikkagi see õige Tuhkatriinu. Mis siis, kui tema õnn jäi saabumata, sest teda tüssati? Mis kurikaval plaan! Milline intriig! Salalik vandenõu! See tooks ju mõneti kergendust, nii ei oleks Prints ise oma eluõnne tuhmumises süüdi, süüdi oleks keegi kolmas, keegi, kes naised ära vahetas!

Lee ees askeldab aga noor uus Tuhkatriinu (Britta Vahur), pelglik, kuid uudishimulik, ja väga valmis Printsi kaasavõetud kinga jalga proovima. Miks ta ei peakski olema? Kas saab seda ühele Tuhkatriinule pahaks panna? Tõnu Oja Printsi žestides paljastub lähedusepuudus, halvasti varjatud vajadus inimliku kontakti järele, mis ületaks seltskondlike rituaalide ettekirjutatud piirid. Lavastajale tuleb au anda, et ta on suutnud näitlejatelt võtta maha barjäärid, mängitakse äärmiselt intiimselt, üksteist relvituks tegevalt. Ja see lummab.

Printsi abikaasa, Lossi-Tuhkatriinu (Viire Valdma) tark õde (Kaie Mihkelson) ja meelas õde (Ülle Kaljuste) paistavad Printsi silmale samuti ihaldusväärsetena. Ühel põgusal hetkel näib mitte eriti särav Lossi-Tuhkatriinu olevat aga pigem Tiiu-talutütrekene ja Prints hoopis üks tubli väliseestlane, ning silme ees hargneks justkui paroodia Kadrioru esipaarist, aga see on vahest siiski vaid viirastus.

Ratastoolis matroon (Ita Ever), Kõigi Tuhkatriinude Ema, eelistab jääda salapäraseks ja mitte reeta oma mahhinatsioonide eesmärki. Lausa oidipaalne on müüdipurustamine finaalis – Printsile armas king mahub ka matroonile jalga. Kasterpalu paistab imetlevat vastassoo võimet vandeseltslaslikult plaani pidada, omavahel konkureerides ometi koostööd teha, näha suurt pilti intuitiivselt. Peaaegu et bioloogiliselt. Naiste saladuslikud skeemid viivad läbi aegade pere- ja pesapunumiseni, matrooni masterplaan ei paista olevat mitte ülemaailmse võimu saavutamine läbi voodipoliitika, vaid hoopis elu jätkumine. Mängu jätkumine. Et oleks, keda ja kellele mehele panna.

Tõde jälitava Printsi vestlused äiaga (Guido Kangur), kes on leppimise leidnud legaalses dissidentluses, ise oma krutskitest vaimustudes, avavad selle naistekeskse maailma vähemuse sisemaailma.

Igal juhul otsige see lavastus Draamateatri mängukavast üles. See tõeotsimise lugu väärib kaasaelamist märksa enam kui Draamateatri sügishooaja suure saali avanud Hemingway “Viies kolonn” Ingo Normeti lavastuses.

Ahjaa, muusika ja helikujunduse autor on Liisa Hirsch, kelle töö väärib päris kindlasti teatriaasta auhindadel tähele panemist.