Naasmine uude tegelikkusse?

Teatrikriitik Lilian Vellerand leiab, et “Tango” uuslavastuses samastub Unt elu agressiivsusega.

Slawomir Mrožek.
”Tango revisited”.
Mati Undi lavaversioon Aleksander Kurtna tõlke järgi.
Lavastaja ja muusikaline kujundaja Mati Unt.
Kunstnik Ene-Liis Semper.
Tango koreograaf Teet Kask (Norra Rahvusballett).
Esietendus Eesti Draamateatris
31. jaanuaril.
Stiil on sõnum. Undi lavakeelde on ilmunud iseäralikku agressiivsust.
Kui eelmine kord nelja aasta jooksul sada korda Mrožeki “Tangot” (Noorsooteatris 1989 jaanuarist kuni 1993 märtsini) ja 1990 Pinteri “Sünnipäevapidu” (Lavakunsti XIV lennuga) mängiti, oli Unt diskreetselt realistlik. Lava haldas suhete lummav sudu, mäss mässu vastu ja inimene silmitsi paratamatusega. Poliitiline teater oli just hingusele läinud, mille üle olid kõik õnnelikud.
Parimad, kõige meeldejäävamad rollid tegid tugeva absurditajuga näitlejad Helene Vannari “Tangos” ja Maria Avdjuško “Sünnipäevapeos”. Andrus Vaariku naiivne ideesõdur Artur murdus jalapealt ja “armsast süütust gigolost” (Hans H. Luik), Rein Oja Edekist arenes uus Võim. Keskmise generatsiooni hedonistliku vabaduse ja laostumuse hõngu oli Andres Otsa Stomili kootud mütsikese alt otse meeleliselt tunda.

Uude aastatuhandesse tuli Unt tankiga (“Laulatus”). Oma kerge, peenelt iroonilise mängu juurde jääb ta vaid intelligendist ajaväliselt ja nostalgiaga mõeldes (“Kirsiaed”, “Vaimude tund Kadrioru lossis”). Võimu ja ellujäämise motiivid kõlavad üha raskemalt. Mõnusast absurdist on liigutud tragifarssi, milles ei otsita tragöödia ülevust ega farsi vabastavat koomikat. “Tango” on selle, karmima laadi puhtaim esindaja.
“Kadunud pojas” oli palju parodeerimislõbu, Rakvere teatri “Majahoidjas” dramaatilist eluraevu, “Tangos” kehastub näitlejas inerts, entroopia ja anarhia, ideede ja väärtuste kriis, pilt igavesti taastuvast võimust. Tegelikult on see Hamleti ja tema perekonna kurb lugu, kus füüsilisi laipu on vähem kui Shakespeare’il, ent Fortinbras võidutseb seda jultunumalt. Õigemini on see tolle lugude loo tänapäevaselt kalgim variant, nagu on öelnud “Tango” kohta Mait Malmsten.
Unt teeskleb endiselt esteeti ja mängumeest, tsiteerib klassikuid ja iseennast, parodeerib ja ironiseerib, hoidub sotsiaalsest ja poliitilisest päevakajast. Mis ei takista seoste tekkimist vaataja peas.
Ehkki katarsist ei pakuta, mängib trupp tragöödia mastaabis. Tragöödia simuleerimisele viitab ka kujundus: kuninglik kuld ja kard poleeritud palktares. Pole asja, millele Undi ajavaimu suhtes tundlik nina ei reageeriks. Seekord olevat “Tango” taaslavastamise tõukeks meil taas toimuvad “suured sotsiaalsed ja poliitilised muutused” (vt Eesti Päevaleht, 30. jaan). Kavalehele valitud tekstide järgi küll paistab, et Unt ei proovigi “Tangot” ühendada lähema ümbruse ajaloo- ja ühiseluga. Totalitaarses ühiskonnas elamise kogemus mingeid üldisemaid nähtusi tõenäoliselt võimendab.

Ida-Euroopa minevikukontekstist viib uus “Tango” välja juba muudetud tegelasnimedega. Stomilist on saanud Tommy, Edekist Eddy jne. Undi seekordse Spiel’i lugemise võtmeks tundus käepäraseim Andrus Vaariku Tommy värske teatrieksperiment.
Mrožeki Aadama-Eeva nukumäng on asendatud Niina monoloogiga “Kajakast” (olulistena hakkavad selles kõrva mõned sõnad: vaikivad, kalad, külm, kole, mina, saatan...), mille lõpetab suur pauk.
Tommy etteaste tagaseina lõigatud augus, kus asub ka katafalk, loob omakorda nägemuse hangunud, surnud elust. Seda tunnet süvendab blankvärss, mis “tuleb enamasti ilmsiks siis, kui keegi tahab teistele oma ideid peale suruda, aga ka siis, kui mitmekesi tõustakse üldisemalt “ideede riiki” /.../” (kavalehelt). Et Mait Malmsteni korda loov ja konventsioone taastav idealist Artur kaine peaga peaaegu ainult värsis kõnelebki, mõjub ideedele hävitavalt. “Autori surmale” lisandub “ideede surm”. Surm ongi Arturi parim idee. (Muuseas, “Tango” esietenduse päeva ajalehed vahendasid ka Tallinna mainekujundaja Linnar Priimäe sellekohase projekti.)

Mait Malmsteni lavarolli ja Arturi elu parimad hetked on seal, kus ta purjus peaga proosasse langeb. Oma idee- ja normiotsingutes ehk surmtõsise värsisepana mõjub ta algusest peale luuserina. Võib-olla on Arturi ülesandeks murda lobeda lavakeele traditsioon. Esietendusel ootasin küll kannatamatult, millal Artur inimese moodi kõnelema hakkab. Ehk oli sellise ootuse sündimine ette nähtud?
“Tango revisited” mõtleb sündinud poliitikutele, konformistidele, vanadele ja noortele kaunitaridele ja keskikka jõudnud mässajatele. (Taavi Eelmaa Eddys on algusest peale duce-kompleksi, Rein Oja vanaonu Eugenis noorte tegijate agarat kaasajooksikut; nii surema hakkavas vanaemas, Viire Valdma Eugenias kui ka Maria Avdjuško Allys näeb ajuti väsinud modelli. Andrus Vaariku Tommy ja Kersti Kreismanni Nora taasloovad oma kadunud epohhi volüümi ja elegantsiga. Kõik koos kujutavad raputuse ootuses iseendasse tardunud seltskonda.

Uues “Tangos” leidub Gombrowiczi mõjusid. Unt avalikustab need seinale riputatud “Laulatuse” plakatiga. Aga seda oleks niigi tunda sellest, kuidas tegelased suhtlevad – vähem või pikemalt distantsilt kui vanas “Tangos”, väljendades end vähem vahetult, näideldes ja nautides oma mängu mõistuspära.
Unt võib ju oma noorusaja üle ironiseerida, ent see ergutab teda ennast ja aitab inspireerida näitlejat. Seda kinnitavad renessansliku lopsakuse ja uue aastatuhande intellektuaalsusega loodud vanade hipide rollid. Kreismanni ja Vaariku professionaalne vereküllus ei lõhu lavastuse üldmuljet, milles valitseb “siin ja praegu” uuel, karmilt ebatõelisel, “klaasi-tagusel” kujul.
Võimu ja selle lootusrikka toetaja, Eelmaa Eddy ja Oja Eugeni efektne jõuline tango üle viimase idealisti laiba kinnitab uue aja saabumist.