Nädala album: Ja siis ta ütlez: kuuletuge!
Kanye West “Yeezus”
(Def Jam)
Me kõik oleme kuulnud väljendit, mis kõlab umbes nii, et “armastage teda või vihake, aga ignoreerida te teda ei saa”. See on kõnekujund, sõnakõlks, paremal juhul provokatsioon ja demagoogia. Aga Kanye Westi puhul on sellest slogan’ist saanud omamoodi kunstivorm. Aastast aastasse ja plaadist teise on ta rääkinud ikka ja jälle – te ei saa mind vältida, ma olen igal pool, te kuulute mulle, kuulate mu sõna, teenite mind, võlutult ja vaimustunult. Ma olen Kanye West – kõige huvitavam loojanatuur maailmas, liiga peen ja keerukas, et kaotsi minna ja märkamatuks jääda.
Saabub 2013. aasta suvi ja ilmub “Yeezus”, tema kuues stuudioplaat. Flow ja gruuv on praktiliselt kadunud, r&b-päritolu tagaplaanile peidetud. Laulud on agressiivsed, kuid mitte tingimata ekspressiivsed – pigem on nad vormilt deformeeritud ja pinge all, minimalistlikud ühtpidi, teisalt liialdatud ja ülevõimendatud. Seisatame korraks ja mõtleme tagasi afroameerika kultuuriloole, nii nagu valged seda aastakümneid näinud on. Kas mitte ei pidanud mustanahaliste muusika olema “loomulik” ja “siiras” ja “vahetu”? Kas mitte polnud just sealt õppida, kuidas oma keha vabastada, tsivilisatsiooni painetest sisemisse terviklikkusse pääseda? Ja nüüd võrrelge sellega kas või kaht siinset esimest laulu. Kalgi pulsiga “On Sight” ning ähvardavalt põrnitsev ja jalgu trampiv “Black Skinhead” ehk sisaldavadki eneses bluusi ja funk’i ja muud sellist, aga tulemus on seotud kubistlikesse sõlmedesse ja teeb omal (mitmel) moel haiget. Kanye West ei kuulu romantilisse, vaid modernistlikku traditsiooni – tema tõed on ilusad siis, kui valu ja inetus, nihestused ja katkestused ära kannatada.
“I Am A God” võib olla plaadi parim laul – egotripp paanika piiril ja tagapool isegi üle selle, saateks süntesaatorisireenid ja psühhootiliselt jalgealust uuristav rütmiskeem. “New Slaves” seevastu laseb maestrol räpi üles võta vägagi klaustrofoobilises elektroonilises pitsituses ning lõpetab Ungari progebändilt Omega (sic!) laenatud, avarust tooniva sämpliga. Ja veel üks plaadi kõrghetki “Blood On The Leaves” koosneb ehk peenematestki kontrastidest – Nina Simone’i versioon lintšimisvastasest laulust “Strange Fruit” nakatatakse AutoTune’ist triigitud iharusse ning tulemus saab perversselt vibreerima ning meie seda natuke sündsusetult pealt kuulama. Plaadi lõpetab “Bound 2” oma Zappa moodi seatud vokaalfraasidega ja siis on aeg uuele ringile minna.
