Bert On Beats on osa sellest transnatsionaalsest hõimust, kes, toetudes anglo-ameerika bassimuusikale, on selle seganud afro-jamaika diasporaa mõjutustega. Bert on oma antenni Tallinnas töös hoidnud ja aastatega on see antenn väga erinevaid signaale vastu võtnud, millest on vormunud ka kõnealune plaat. Plaadil on helisid, mõjutusi ja hääli sellistest eksootilistest kohtadest nagu Ghana, Brasiilia, Angola jt. Troopiline bass, fidget, kuduro, afrobeat, dubstep on siin kompotina keerlemas. Võite muidugi küsida, et milleks see hea on, et mingi Tallinna kutt afrosaundi teeb. Kas tegemist ei ole pigem stilistilise imitatsioonipüüdega kui autentse saundiga? Ma ütleks selle peale, et autentsuse küsimus tuleks üleüldse päevakorrast maha võtta, kui makist tuleb hea dub, siis see on hea dub, kogu lugu.

Kui hea on siis n-ö Berti dub? Päris hea üldiselt, muusika üksikelemendid hästi valitud ja produktsioon enamgi kui professionaalne, ei tea, kes Eestis veel oskaks nii produtseerida. Aga millest näib puudus tekkivat, on ikkagi ideed, kulminatsioonid, võib-olla MC-d. São Paulost teeb kaasa MC Gi kahes loos ja see annab mootorile võimsust juurde. Eriti lugu “Chega Mais”, usun sellele Brasiilias potentsiaali olevat, kui õige otsa peale saada. Aga kui murda plaadi kontseptsioon kaheks – bassiks ja siis n-ö kolmanda maailma riikide mõjuagentideks –, siis kummalisel moel just bassi osa on see, mis läheb omadega alt. See dubstep’i monotoonne, surisev ja vibreeriv bass. Aga nagu ma alustasin – kui hakata à la Artur Rinne eksootikast 50ndatel tulema ja jõuda Berti eksootikani aastal 2011, siis me näeme, kui radikaalselt on muusika meie paepealsel maal muutunud. Ja mis põnevamgi, need kaks eksootika vormi kooseksisteerivad Eestis tänasel päeval. 7