Võiksin väita, et Winny Puhhi värske album on kategooriaid trotsiv, minimalistlikult šamanistlik, hüpnootiliselt kontemplatiivne, analüütiliselt ritualistlik, pseudoeukleidiliselt ebamaine, ajatult kulgev, mittelineaarselt eskaleeruv, peenelt orkestreeritud ebakõladega pikitud, armastusväärselt afektiivne, karistamatult katartiline, salakavalalt spirituaalne, hillitsetult joovastav, parandamatult postmodernistlik, raevukalt romantiline, kosmoloogilise struktuuri süvakihtidest pulbitsevat harrast vaikust tulvil, hingestatud meloodia- ja sõnumimustrites eksistentsiaalset müsteeriumit avav, transtsendentaalselt kirgastav, vabade assotsiatsioonide laviinist sündiva tabamatu tõe peegeldusi kanaldav meistriteos. Et selle läbikuulamine on lummavalt religioosne, argisest toormateeriast kõrgemale tõstev ning loendamatuid vaimseid perspektiive päranipaiskav kogemus. Kuid kes seda usuks?
